Elu Austraalias: 9.-11.veebruar

9.veebruar Käisime hommikul kõige pisemaga toidupoes ja ülejäänud päev läks aeglaselt sest pereisa oli kodus. Kella 7 õhtul läksin ma pesema ja Liina läks meile jooke ostma. Jõime ja sättisime ja liikusime St Kilda Festivalile. Rahvast oli meeletult, kõik tänavad olid kinni pandud ja inimesed liikusid auto tee peal. Kuna me lõpetasime töö päeva ikkagi suht hilja siis jõudsime kell 9 sinna ja kontsert lõppes kell 10 juba. Hakkasime ranna poole liikuma, kui meid köitis rändtsirkus ja kuna Liina tahtis kõike kogeda siis olin nõus temaga seda surmasõitu tegema, sest natuke oli julgustust ka sees. Ma ei karda kõrgust ega midagi, aga ma kardan et see läheb katki. Kuna järjekord oli pikk siis jõudsime kontsertit vaadata ainult 10min. Kuna pikk tööpäev oli seljataga siis otsustasime, et läheme teinekord kuskile klubisse ja baari. Pealegi oli nagunii pühapäev mitte nädalavahetus. Koju jõudsime siis olime ikkagi kella 1ni öösel üleval.

10.veebruar Töötasime Liinaga koos, poisid läksid kooli ja lasteaeda ja meile jäi kõige pisem. Kuna kodus pole väga midagi teha siis läksin mina Dudiga nagu käsitöö ja mänguklassi . Sellel ajal tegi Liina kodus söögi valmis õhtuks.Nende peres on nii, et neid huvita kas toit on värske või mitte ja kas ta on külm või soe. Siis läksime kõik kolmekesi sööma ja ostsime mulle joogipudeli ära lõpuks ja tsillisime lihtsalt linna peal. Kell 1 pidime kodus olema sest Dudi läks magama . Siis meil oli kahe tunnine paus ja tõime lapsed koolist koju. Istusime õhtuni aias ja lapsed olid nii väsinud, et läksid juba pool 6 voodisse, niiet oli lihtne õhtu. Kuna ma eestist jooksutosse kaasa ei ostnud siis läksin tennistega jooksma ja see oli suur viga, sest mõlemad jalad hõõrusid ja olid valusad. Eksisin ära ka veel, kui jooksin, ma ei tea kuidas see juhtus :D Peale jookmist läksin kohe basseini, nii hea lõõgastav oli. Siis Liina aitas mul mee,oliiviõli ja munamaski pähe panna. Kiletasime mu pea sisse ja leidsime mingi kassi mütsi mulle ööseks pähe.

11.veebruar Vaba päev... jeeeee. Ma armastan vabu päevi. Kuna ma ei taha oma vaba päeva maha magada siis ärkasin juba pool 9. Muidugi ärkasin algul kell 7 sest harjumus on sees juba. Tegin korda ennast, sõin hommikust ja hakkasin linna poole sõitma trammiga. Liina rääkis mulle ammu aega tagasi, et igakord kui mupo peale tuleb ütle, et alles jõudsid Melbourne ja kohe lähed ära. Ja mängi lolli, et ei oska keelt jne. Siiamaani olime koguaeg trammidega mõlemad tasuta sõitnud ja nüüd ma olin üksi ja mupo tuli peale. Igatahes nad ei uskunud mind ja ähvardasid menti viia kui ma kotist dokumenti ei anna. Läksin siis kogu selle mupo kaadriga trammi pealt maha, neid oli mingi 6 ja inimesed kõik passisid, mul oli nii häbi. Igatahes pidin aadressi andma jne ja siis nad helistasid mu pereemale, et teada saada kas see on õige aadress, pereema ei tahtnud probleeme ja ei ölenud neile algul, mingi neljanda korra peale ütles alles, terve see aeg ähvardas see töötaja mind menti viia. Ma ei saanud aru miks pereemal seda nii raske öelda oli, ja algul kui Liinat kätte saada tahtsin siis ütles ka et kui oma keeles rääkima hakkad lähme kohe jaoskonda. Okei üsna piinlik oli juba ja tahtsin oma trahvi juba saada, et minema sealt minna. Andis mulle mingi asja ja kirjutas peale, et 220 taala. Ma olen enam kui kindel, et ma sain sellepärast nii palju, et algul luiskasin palju.Ma kavatsen oma trahvi alles siis maksta, kui hakkan Eestisse tagasi minema. Liina rääkis, et kõik on pääsenud, et ma olen esimene juhtum selle 8 kuu jooksul, mis ta siin olnud on. Sest mupo on alati kõik seljakoti matkajad ära lasknud, sest nad ütlevad et jõudsid täna ja lahkuvad ülehomme. Ja need kes trahvi on saanud need ei maksa. Okei ostsin siis omale selle kaardi ja rääkisin Cäroliga ta oli lõppuks ärganud. Kui linna läksin siis ikkagi kaarti läbi ei löönud, sest 7 taala läheb kohe maha muidu. Oma närvide rahustamiseks läksin shoppama ja ootasin millal Cärol linna jõuab. Ostsin omale korralikud jooksutossud ja uue rahakoti. Sügis on käes, ilmad lähevad jahedamaks, üle 30 kraadi enam palju ei lähe. Kuna suvi sai läbi siis olid poodides suured allahindlused. Läksin Cärolile vastu ja läksime siis sööma . Mul oli kõht nii tühi, et lisaks soolasele sõin veel ühe suure muffini ja jäätise. Mõtlesime, et tahaks uusi kohti näha ja jalutasime sinna, kus enne käinud pole. Mu telefonil hakkas aku tühjaks saama siis hakkasime kohta otsima, kus saaks ühe siidri/õlle juua ja samal ajal telfoni laadida. Leidsime väga kihvti baari ja istusime seal tükk aega. Pidasime plaani siis, igatahes ma otsustasin Cäroliga koos uut tööd otsima minna ja hakkame põhja liikuma. Ma tean, et mul on praegu elu nagu lill siin, peavari olemas,söök olemas ja töö lihtne, sest lapsed on enamjaolt koolis ja lasteaias. Aga mul on igav siin esiteks, ja läheb igavamaks kui Liina siit lahkub nelja nädala pärast. Pealegi on see pere nii brobleemne. Pereema üritas mind 30 dollariga nöörida ja maksis siis kui küsisin alles, siis tal plaanid muutuvad iga kahe sekundiga. Lapsed on alati igalpool kõige hullema käitumisega, pissivad pargis teiste ees vastu puud, peksavad teisi lapsi pargis jne. Kõik kolm joovad õhtuti enne magaminekuts lutipudelist sooja piima(5 ja 3,5aastane).Nad ei pea sööma soolast vaid saavad magusat kohe kui tahavad.Koguaeg kaklevad oma vahel ja ei jaga. Näiteks isa ostis ühele päikseprillid, teine nägi seda keset õhtusööki ja hakkas jonnima ja toitu maha loopima. Ema lõpetas söömise ja läks poodi teisele ka ostma. Ema ainult räägib, et teeme seda ja lähme sinna aga kunagi ühtegi tegu pole, sest ta on nii laisk, et tahab terve päev ainult istuda. Imik on koguaeg ainult rinna otsas ja ülesöönud. Siis ei ole mingit korda ega midagi ja ma tunnen, et lähen hulluks kui siia kauemaks jään. Pereisa on normaalne ja mõtleb ise ka miks ta selle naisega abiellus. Ta on null abi, ehk pereema ei tee midagi. Ta oli kuni 25 eluaastani enda ema juures elanud ja tema tuba oli nagu põrsal olnud. Ema pani ta mehele, et temast lahti saada ja kardab siiamaani, et tuleb oma kodinatega ukse taha. Selline tunne on peaaegu nagu oleks Eestis, ainult kultuur on teine ja keel. Ja Melbourne on terve Austraalia peale kõige Euroopalikum linn. Kuna Cärol on kaks nädalat juba tühja passinud siis tahab juba see esmaspäev minna ehk 17.veebruar. Mina oleks hea meelega veel kaks nädalat siin, et oleks rohkem raha minemiseks. Igatahes plaan on selline, et ma saan pühapäeval oma palga ja siis esmaspäeval lahkume.Ma ei tea veel kuidas ma seda seletan aga ma arvan, et nad mõistavad mind, ja ei tahagi endale kurba lapsehoidjat. Selles majas on kõik natuke aega olnud ja minema läinud.Üks oli 4 kuud aga ka sellepärast, et nädalavahetusel oli pilves koguaeg, kui pereema teada sai viskas välja. Pesu üritan see nädal ära pesta, kuna ei tea millal uuesti riideid pesta saab. Plaan on siis selline, et me otsime omale kaks reisikaaslast autoga. Loodame, et leiame välismaalased, siis saab keelt ka praktiseerida. Kuna sügis on käes siis on neid inimesi nii palju, kes põhja lähevad, sest seal soojem. Pesu hakkame algul pesema pesumajades ja ma arvan, et tuleb odavam kui väljas söömas käija. Meil Cäroliga ükskõik kas magame isegi mõni öö pingil ja sööme mõni päev ainult ühe nuudlipaki, aga me saame hakkama, kõik on saanud. Nii edasi mu päevast, sõitsin trammiga kogematta kaks peatust mööda, sest väljas oli pime ja ma ei näinud. Liina helistas kui koju kõndisin, et kas ma tahan temaga kaasa minna pereema parima sõbranna lapsi hoidma. Kuna mul oli vaja oma cvd tegema hakata siis oligi ideaalne, et Liina kodust ära läheb. Pealegi tema teenib raha seal kui lapsed magavad ja passin temaga niisama.Ütlesin, et ei saa tulla et hakkan tüdrukutega skypema. Ma olen natuke mures, et me nii kähku läheme, sest mul ei ole seda tax free numbrit ka veel. Mul sai täna kolm nädalat täis Aussis juba :)