Elu Austraalias: 12.-15.veebruar

12.veebraur Hommikul oli tõusmine nii raske, lihtsalt ei tahtnud tõusta. Viisin Dudi sõimerühma ja tagasi tulles nautisin tühja maja 20 min, sõin ja koristasin natuke. Siis pereema palus, et õhtuks midagi süüa teeksin juurde ja mängutoa hakkama paneks, et kui lapsed tulevad. Lastele tuleb panna eraldi nurkadesse mänguasjad, muidu lähevad kaklema. Terve oma pausi aja tegelesin oma blogiga jälle, uskumatu, et isegi kahe tunniga ei saa valmis seda. Õnneks läks päev enamvähem kiiresti ja ilma suurematete probleemideta. Siiski on nii, et mida rohkem ma mõtlen lahkumisele, seda vastikumaks siin olemine muutub. Pere on küll hull, aga samas nad on alati viisakad mu vastu olnud. Pealegi nad ei harjuks minuga niipea ära, sest Liina rääkis ka, et Anthony ema oli pakkunud suurt summat, et Liina jääks. Nad elavad oma mugavustsoonis ja ei võta uusi asju omaks. Nad söövad iga hommik sama hommikusööki, alati samasid toiduaineid jne. Neil on alati kõik sama, nad ei suuda uusi asju omaks võtta. Kell on juba õhtus ja sain oma TFN numbri tehtud, nüüd tuleb ainult oodata. Ma olen terve päev koguaeg midagi teinud, nii et energia on null pool 10 juba ja silmad vajuvad kinni.

13.veebruar Hommik oli juba hull, sest Dudi ärkas 6.30 juba ja lõpetas söömise kui mina hakkasin poistele süüa tegema.See tähendas seda, et ma ei saa mitu tundi ise süüa. Ema läks poisse ära viima ja jättis mind imiku ja Dudiga. Ta jõudsis täpselt siis tagasi kui pidime juba Dudi muusika klassi minema. Ta tahtis seekord ise sisse minna, niiet ma jalutasin 45 min beebiga seal ümbruses. Sealt läksime otse kellegile külla. Neil on nii, et keegi kutsub ja siis kõik emad lähevad lastega. Igakord on erineva inimese juures ja igakord on uusi inimesi, keda keegi ei tunne. Emad istuvad maha, joovad kohvi ja teed ja söövad kooki ja küpsiseid. Kuna Dudi oli kõige vanem ja ainuke, kes kõndida oskas pidin mina ikka lapse järele jooksma. Koju jõudes läks Dudi kohe lõunat magama. Pereema tahtis õhtuks kala teha ja nad otsustasid Liinaga, et ma peaks minema autoga ise. Ma ütlesin mitu korda, et see pole hea mõte, sest see on kaugemal kuskil ja ma pole kunagi käinud seal, ja ma teadsin , et mul saab aku tühjaks. Liina vaidles vastu pani mulle kaardi peal telefonis sihtkoha ja käskis selle järgi sõita. Ma pole veel vasakupoole liiklusega harjunud(ei oska arvestada vasku poolega,et kellegil peegleid maha ei sõida)nüüd pean roolis kõike korraga tegema ja kuskil suures linnas ka veel . Kaart juhatas mind kuskil mööda ja jätsin auto seisma, helistasin Liinale, et olen eksinud ja mul 4 protsenti akut ja kasutan seda koju tagasi tulemiseks ja mul suva sellest kalast. Jõudsin kakssada meetrit sõita kui aku tühjaks sai ja jõudsin kuidagi kesklinnale aina lähemale. Siis nägin mingisugust söögikohta, mis meenutas ka kalapoodi. Parkisin auto ära kuskile ja läksin vaatama. Nägin mingisugust infopunkti ja läksin sinna. Ma olin nii närvis ja nutumaik oli suus, sest mul polnud õrna aimugi, kus ma olen ja aku oli ka tühi. Mul ei olnud isegi aimu, kuhu poole ma sõitma pean. Rääkisin sellele naisele, et olen eksinud ja ütlesin kuhu minna tahan. Ütlesin täpse aadressi ja ta printis mulle kaardi välja. Väga sõbralik naine oli ja ta oli nii mures, kui kuulis, et olen nii vähe aega siin olnud ja paremakäe liiklusega ainult sõitnud.Siis ta tegi markeriga joonise ka kuhu minema pean. Kõrval poest sain kala ka ostetud õnneks ja saigi koju tagasi sõita. Kogu mu rännak kestis tund aega, muidu oleks pidanud 10 minutiga seal ära käima. See tähendas seda, et tänane lõunapaus jäi ära, vahva !!!!!! L Kui lapsed koju tõime oli pereema nii väsinud, et lubas lastel telekat vaadata. Ütles ka veel, et on liiga laisk, et midagi teha rohkem täna. Tänu sellele läks päev kiiremini õhtusse. Õhtul tegelesin ainult CVde tegemisega.

14.veebruar Juhuuu vaba päev ja Sõbrapäev !! Hommikul magasin kella 10ni käisin söömas ja tegelesin oma CVdega edasi. Mulle ei meeldi üldse, et kui mul vaba päev siis pereema ja Liina meie tuppa passima tulevad. Tahaks rahus ja vaikuses vabal päeval olla. Läksin siis pesema, et ikkagi omaette olla, õnneks kui välja tulin vannitoast olid nad läinud. Pakkisin meigiasjad ja ülejäänud vajalikud asjad käekotti ja oligi minek. Sõitsin trammiga jänest jälle istusin sellele validaatori juures, et kui kontroll tuleb siis löön kaardi läbi. Leidsin õige rongi ka üles aga seekord lõin kaardi läbi sest rongides on ikka tihedamini kotrollijad ja mul oli oligi õigus. Cärol ja Karin tulid mulle rongijaama vastu ja sealt suundusime poodi. Ostsime kahe peale 4 liitrise gooni(veini). Koju jõudes katsime laua ja istusime algul natuke, tegime sampuse lahti ja jutustasime. Siis oli aeg sättima hakata. Kuna mina ja Cärol polnud kumbki ammu joonud siis hakkas üsna kiiresti pähe. Kell oli juba palju ja oli vaja linna minema hakata. Mind ja Cärolit visati kuskil maha ja Karin ja ta poiss läksid randa. Tuiasime Cäroliga kuskil linna peal ja leidsime ühe hiina poisi, et keelt praktiseerida, siis sai temaga palju sellel õhtul jutustatud. Kell oligi juba kaks ja Karin ja ta poiss võtsid meid peale. Minu õnneks viisid nad mu koju ära. Kodus oli vaja köögist läbi astuda nagu alati ja kell 3 sain magama.

15.veebruar 6.50 oli äratus, see oli suursuur piin. Üldse ei olnud tahtmist ärgata, pea valutas ja natuke oli paha ka. Voodist ajasin püsti ennast ikkagi alles 7.20. Õnneks töötasime Liinaga koos, niiet Liina läks ees alla süüa tegema. Alla jõudes aitasin teda natuke ja ootasin, kui poisid söömise lõpetavad, et siis aeda minna. Kuna mul polnud isu, siis lasin Liinal rahulikult süüa. Isa läks vanemate poistega klaveri tundi ja ujumis tundi, niiet meile jäi ainult Dudi. Kuna midagi polnud teha siis pereema ütles, et ma oma pausi varem võtaks ja siis Liina võtab pärast. Läksin kell 11 magama ja tõusin kell 1. Liinal pidi paus olema ja ma pidin töötama, aga kuna kõik poisid läksid ikkagi magama, siis sain kaks tundi lisaks pausi. Ma olin nii õnnelik, sest mul oli nii paha olla ja voodi oli parim koht kus olla. Kui lapsed ärkasid otsustasime pereema õe juurde minna, et lastel midagi teha oleks. Kõik läksid autoga ma otsustasin beebiga jalutada sinna. Jalutasin hästi aeglaselt sinna, et aeg kiiremini läheks. Mulle meeldis ta õe maja palju rohkem, neil on lapsed vanemad, niiet nad ehitasid maja ilusamaks. Pereema ja pereisa ehitavad ka uue maja kui lapsed suuremad on. Kuna juudid elavad ainult ühes piirkonnas, siis elavadki kõik siin koos, see tähendab, et õed ja vennad ja vanemad elavad mõni tänav edasi. Vahepeal käisime pereemaga vanadekodus ta vanaemal järel. Vanaema elab kõige kallimas ja ilusamas vanadekodus. Nad käivad kõik kallimas ja parimas koolis ja sõimerühmas. Pereema ja pereisa on käinud samas lasteaias ja koolis, kus praegu nende lapsedki käivad. Tulime kella poole 6 koju, et õhtust süüa. Peale seda hakkasin mida koristama ja lõpuks hakkas inimese tunne ka tagasi tulema. Kui koristatud sain olin pool tundi beebiga ja siis oligi tööpäev läbi juhuu.Kuna meil kodus kaalu pole siis kaalusin end pereema õe juures, ma olin vapustatud, et ma polnud ühtegi kilo juurde võtnud, sest mul on stress siin ja siis päev läbi söön tervislikult ja öösel hakkab massiivne pugimine(nussasaiad, M&M kommid ja veel palju muud). Kirjutan praegu blogi ja üritan täna kell 10 juba magama minna.