22.-25.veebruar

22.veebruar Hommikul käisin ruttu pesemas ära, sest ei teadnud kas saab enam pesema kuskile. Sõime viimased nuudlid ja kirjutasime end hostelist välja. Läksime selle suure kuumusega jälle kohvritega tänava peale. Istusime mõned tunnid raamatukogus, kui kõht tühjaks hakkas minema. Ma leidsin vahepeal ühe eestlase, kes kutsus mind farmi tööle. Loodan, et läheb õnneks ja saab minna,  pidi Perthist 170 km kaugusel olema. Üks eestlane pakkus ka koristaja tööd, eks paistab võibolla saame nädal aega seal töötada ja siis farmi liikuda. Cärol leidis ka ühe naise, kes oli meist huvitatud et läheksime lapsi hoidma ja kodutöid tegema, peavarju ja söögi eest ja natuke teenime lisa ka. Kuna meil raha on nüüd ainult söögi jaoks siis oleks ka selle pakkumise üle väga õnnelikud.Läksime siis poodi ja ostsime enamus allahinnatud tooteid. Lõpuks on vaheldus nuudlitele,  oli ka aeg. Sõime kõhud täis ja saatsime mõned cvd veel. Kell liikus nii kiiresti õhtusse, et me ei jõudnud ööbimiskohta vaadata. Mõte oli siis pargis magada, aga kuna me pesema tahtsime ikka siis läksime esimesse hostelisse tagasi, et küsida kas saab väikse raha eest pesema. Saime siiski tasuta ja tegime end korda. Siis läksime uuesti uurima, et me annaks mõlemad natuke raha ja oleks nõus töötama, et äkki võime all teleka toas diivanitel magada. Nii häbi oli, et punastasime korda mööda seal. Ta helistas ülemusele ja ülemus oli nõus. Ülemus ütles, et me madratsid võtaks ja saame ühte suurde ruumi magama. Siin töötab üks eesti poiss ka, nagu raha eest ikka ja saime temaga ühte tuppa. Saime nõud ja uued voodiriided. Ülemus tahab homme kokku ka saada, et tal meile vist tööd. Läksime mõneks tunniks linna peale igavusest. Tagasi jõudsime mingi 1 ajal öösel, ma skypesin ema ja õega natuke ja pool 3 ajal jäin magama.

23.veebraur Ärkasime pool 10 et jõuaks süüa ja natuke olla enne kui  tööga pihta hakkame, sest olime kokku leppinud et alustame kell 11. Töö oli lihtne, panime pesu masinasse ja tööle ja siis kuivatisse, siis käisime kontrollimas mitu voodit igas toas vaba on, siis panime teki ja padjapüürid ümber tekkide. Lõpetasime kell 3 ja saime ka oma pesu pestud. Tegime paar võikut ja nüüd ootame millal ülemus tuleb. Eile kirjutas üks eestlane ja kutsus randa, aga kuna meil pole veel kindlat olemist siis ei saa kellegagi kokku ka praegu v.a selle poisiga saan õhtul kokku, et sellest farmi tööst lähemalt rääkida. Ma ütlesin kohe, et peaks Melbsis natuke veel raha koguma, enne kui tulema hakkame ja nüüd on tulemus käes. Peagi oligi kell õhtu ja pidime hostelist ära minema, sest rohkem tööd polnud. Õnneks saime kohvrid hostelisse jätta, et vähemalt ei pidanud neid tassima. Tegime pisikese pikniku jõe ääres ja mõtlesime mis edasi, ega midagi teha polnud pidime õues magama. Saime teada, mis tunne on olla kodutu ja nüüd mul on kõikidest inimestest veel haledam. Natuke aega magasime kuskil hotelli õualal, seal saime tunnike magada kui minema aeti. Läksime siis kuskile auto parkla hoonesse, kuna päris väljas ei julgenud magada, sest Aussis pidi üle 30000 inimese aastas ära kaduma.

24.veebrauar Hommikul aeti meid kell 7 üles, vähemalt oli tore mees, ütles ilusasti tere hommikust ja et aeg oleks lahkud siit. Tegime jõe ääres jälle pikniku ja mõtlesime päeva plaani, sest aeg läheb muidu jälle ruttu õhtusse. Läksime siis hostelist läbi, kus meie kohvrid olid ja võtsime läpakad ja asjad kaasa. Ülemus oli nüüd seal ja ütles, et tal ühele tööd pakkuda, kuna Cärol rääkis enne ka temaga telefonis siis Cärol võttis pakkumise vastu. Nüüd ta teeb igapäev kaks tundi tööd tasuta peavarju eest tööd. Ainuke jama on see, et ta on nüüd kinni seal kaks kuud, sest enne ta lahkuda ei või. Peab omale töö kõrvale otsima ja elab tegelikult väga odavalt ära. Läksime siis raamatukokku netti,  et tööd veel otsida. Kell hakkas 11 saama ja oli aeg agentuuri poole minna, registreerisime end ära ja saatsime ka kaks cvd seal, oleks rohkem saatnud aga igapäev saab ainult kaks. Peale seda läksime ostsime poest natuke näksimist ja hakkasime mulle hostelit otsima, et ehk saan ka peavarju töö eest. Esimesed 5 kohta ütlesid, et neil juba olemas ja tuju läks täiesti nulli et ei leiagi endale ööseks peavarju. Õnneks üks eesti noormees ütles, et võib tema juurde ka minna, aga ma nii päris ei tahtnud, tahaks ikka ise endaga hakkama saada. Järgmises hostelis leidsingi endale koha vähemalt üheks ööks. Kuna väljas oli palav siis see mees pakkus kohe külma limonaadi, ütlesime viisakalt ei, aga andis ühe ikka. Läksime Cäroliga tema hostelisse minu asjadele järgi. Cärol saatis mu poolele maale ära, nii naljakas oli eraldi minna, nüüd olin juba harjunud koguaeg kellegiga koos olema. Melbsis oli meil tegelt väga pikk vahemaa, praegu ainult paar kilomeetrit ja kuna me oleme harjunud päevas kuni 10 km jalutama, siis see vahemaa on ikka väga lühike. Tagasi jõudsin siis see mees andis mulle linad ja uste koodid ja ütles et ma kellegile ei räägiks et tasuta siin ikkagi elan.  Väga tore mees on pakub koguaeg süüa ja juua, aga ma keeldun koguaeg sest niigi on häbi siin elada. Käisin pesemas ära ja läksin juba voodisse. Mul on kaks toakaaslast, üks on inglane ja teine sakslane. Nad läksid seven elevenisse ja küsisid kas soovin ka midagi. Tegin väikese play listi ja jäin juba kell 9 magama.

25.veebruar Ärkasin öösel mitu korda üles, ma isegi ei tea miks, midagi uut minu puhul. Pool 10 kadus uni ära ja otsustasin päevaga pihta hakata. Keetsin köögis omale putru.Üks tegi pannkooke seal ja siis see omanik ütles, et need tasuta et võid ka võtta aga jäin oma pudrule truuks.Tegin end natuke korda ja siis ütlesin, et olen valmis tööga alustama. Töö oli lihtne, pidin oma toa ja ühe teise toa põranda pühkima ja pesema. Siis õues alustasin natuke aiaga ka, jõudin 5 min teha, kui ta ütles, et  liiga palav on, et jätame selle homseks. Väga tore oli kuulda, et saan natuke veel olla. Pakkus mulle jääkülma coca colat aga ütlesin, et mul vesi olemas. Teised kõik maksavad automaati, et juua ja snäkke saada, siis mulle tahtis tasuta anda ja see oli teiste suhtes ebaõiglane. Käisin ruttu pesemas ja liikusin raamatukogu poole. Cärol oli alles tööga alustanud ja otsustasime hiljem kokku saada. Kui olin tunnike raamatukogus olnud siis Cärol küsis äkki tahan hoopis sinna tulla, et jooks kohvi, et ta ei viitsi linna tulla, aga mul oli raamatukogus tegemist. Istusin kuskil kella 6ni raamatukogus, teepeal viisin ühe cv ka ühte restorani, kus otsiti töötajat. Enam ei soovita kellegil Aussi tulla, sest siin ei ole enam tööd, kõik kohad on seljakotimatkajaid täis ja 100 inimest kandideerib ühte kohta, ja esimesi paari vaadatakse vb ainult. Elu on siis nii raskeks läinud, peab väga joppama, et tööd saada ja peab kõvasti peale käima igal pool. Kui hostelisse jõudsin siis omanik tutvustas mind ühe itaalia poisiga, nad läksid supermarketisse ja kutsusid mind ka kaasa aga mul polnud tahtmist minna. Omanik ütles  ka, et ära endale süüa tegema hakka, et itaalia poiss hakkab meile midagi maitsvat valmistama. Nõme oleks teiste toitu süüa ja läksin ruttu omale makarone keetma, et jõuan ruttu ära süüa kui tagasi tulevad. Kahjuks siiski ei jõudnud ja küsis miks ma teen süüa, et ütles et itaalia poiss hakkab tegema. Sõin siis kõhu täis ja ronisin voodisse pikutama, täna oli esimene päev kus mõni pisar ka tuli, sest olukord tundub nii lootusetu. See sama eesti noormees, kes öömaja ka pakkus kirjutas mulle ühe oliivifarmi kontaktid, et ehk saab sinna. Homme teen proovi, nii loodan et saan sinna. Neljapäeval on muidu üks töövestlus ka,eks näib kuidas see läheb aga tundub suht lootusetu sest ta algul ütles kolmapäeval, siis teisipäeval ja siis lõpuks neljapäeval. Selline tunne on et kasutavad inimesi ära, et igapäev tuleb keegi proovipäevale saab natuke raha ja siis öeldakse et ei saa tööd. Hea odav ju nii ära kasutada inimesi, iga päev uus proovipäeval.

Seina sees tudusime

Miljonivaatega õhtune piknik

kodutuuu jee 

Miljonivaatega hommikusöök