24.juuni-5.juuli Roadtrip

Alustasime siis oma tripi teisipäeval, kui mu iPad käes oli. Sõitmist alustasin mina ja sõitsin kaks tundi kuni jõudsime Bunbury, kuna meil oli seda tulekest hädasti vaja siis otsustasime paarist romulast läbi käija. Kuna tuld ei leidnud, käisime poest ja mäkist läbi. Jõudsime õhtuks Perthi ja tänu Karlile saime tasuta öömaja paari eesti poisi juures, kes jagasid maja. Asjad sisse veetud läksime poodi, et siidrit osta, et natuke roadtripi tähistada. Hommikul ärkasime Hallikiga vara, et romulasse minna, poisid jäid koju magama. Romulas oli nii naljakas, sest kaks blondi tüdrukut tulevad miniseelikutega suunatuld autole otsima ja saime nii mõnegi vile. Maksime tule eest seekord 40 dollarit ainult, mis oli ikka väga odav, onukesed olid lahked ja panid külge ka selle, ja avastasime et kruvid oli kaduma läinud, ime polnud ka, et viimane kord ära ei lennanud, sest Emil ei pannud kruviga kinni, ja olime õnnelikud, et teine üldse alles oli. Eelmine kord kui akuga jama oli autol siis töömehed ütlesid, et meie autol pole aku ka korralikult kinni. Kuna me seal juba olime siis kasutasin juhust ja küsisin onukeste käest, et äkki panevad selle aku ka kuidagi kinni, sest meil oli vaja ülevaatusele minna autoga. Kuna mul oli uusi lühkareid vaja siis tahtsin kesklinnast läbi käija. Kuna autot polnud kuskile panna siis otsustasin Hermanni jälle külastada( hostel, kus ma siis ma oma öökoha nimel paar tundi päevas töötasin). Kuna hostelis oli parkla saime tasuta sinna parkida. Läksime tagasi oma ööbimiskohta ja võtsime poisid peale ja alustasime kell 3 oma roadtripi. Tähistasime ka lõpuks jaanipäeva, jõime siidrit ja kuulasime eesti keelseid jaanipäeva laule. Kuna ma tahtsin pissile siis tegime ühe roadhouse juures peatuse, kuna kelleski palju oli poe osa kinni. Sirutasime ennast ja kuuleme, et nagu mingi naine kuskil hüüaks või kisaks. Läksime siis lähemale ja seal oli rääkiv papagoi, ütles tere ja kuidas läheb, kuna me ta oma Eesti keelega ära ehmatasime siis ta meile muud väga ei rääkinud, kui ainult tere kuidas läheb ja siis tegi minu naeru järgi. Lõpuks kui puuri juurest mienema hakkasime siis küsis kus te lähete. Meil oli lihtsalt nii naljakas sest ta oli nii naljakas, aga ma kujutan ette et inimesed kes seal karavanidega ööbisid, et neil oli siiber sellest linnust, kes öö läbi jutustab ja naerab kõva häälega. Kuskil kella 10 ajal õhtul jõudsime Geraldtoni, kus otsustasime ööbida sest kell oli palju. Nimelt poistel pole lube, niiet üritasime Hallikiga kilomeetreid ja tunde omavahel jaotada. Magamise eest polnud plaani meil maksta niiet esimese öö veetsime autoparklas ookeani kõrval. Võtsime mõne siidri ja istusime randa ja nautisime ookeani kohinat. Hommikul ärkasime hästi vara, et päikesetõusu nautida. Magada ei saanud meist eriti keegi, sest jalgu ei saanud sirutada ja nii ebamugav oli. Sellegipoolest olin mina see, kes kõige rohkem magada sai, sest ma tavaliselt saan igalpool magada. Kui öösel selle peale üles ärkasin, et jalad surnud olid, istusid kõik teised kolm netis, ühesõnaga ei maganud. Käisime mäkis hommikust söömas ja tegime plaane, mida vaatama lähme. Käisime Shark bayd vaatamas, hästi ilus ranna äär. Vaatasime vahepeal ka teisi vaatamisväärsusi, aga ei suuda meenutada milliseid. Hallikil on raamat pealkirjaga olulisemad asjad, mida tuleb Austraalias olles kindlasti vaatama minna, ma ei suuda meenutada, mis see number oli aga üle 100 erineva asja oli kindlasti, kui mitte rohkem. Sihtpunktiks oli meil Carnarvon, aga kuna me oleks nii vara kohale jõudnud siis otsustasime Exmouthi poolsaare läbi trippida, mis lisas mõned tunnid sõitu ja vaatamisväärsusi vaadates. Kuna olime juba kõrgemal siis ilm oli ka palju soojem, kui Manjimupis, kuskil 24 kraadi, õudne mõelda et Manjimupis oli hommikuti lausa null ja enamus ajast kandsime piki riideid. Käisime laguuni vaatamas ja tutvusime natuke aega linnaga poolsaare otsas, kuna terve pool saar on looduskaitse ala, siis oli ka vaatamisväärsusi väga väga palju ja linn on turistide poolest vàga tuntud. Ööseks jõudsime siis 30 min enne Carnavorni, leidsime mingisuguse kämpimisala, tee sinna oli väga väga halb, mõtlesime et auto laguneb all ära. Kämpimiskoht oli ookeani kõrval täpselt. Sain Hermanni käest telgi kui esimene kord seal olin aga ma polnud seda kunagi lahti teinud. Telk oli veidi pisike minu ja Halliki jaoks ja telgilukk oli katki alt, niiet hoidsime pöialt et ämblikud ja ussid sisse ei tule. Kuna väljas oli pime ja ümbrust ei näinud, siis otsustasime vaatama minna, kus see ookean siis on sest kohinat ei kuulnud kuskil. Alustasime kõndimist, kõndisime ja kõndisime ja kõndisime ja ei midagi, kohinat ega midagi, see mõõn oli küll suurim mida näinud olin, sest me ei jõudnudki vee juurde välja ja otsustasime tagasi minna, nägime ka kalavōrke liiva peal, mis olid ilmselt natuke aega tagasi vees olnud. Hommikul ärkasime suhteliselt vara jälle ja seekord magasid kõik paremini sest ruumi oli rohkem. Sõitsime Carnorvoni kohale, ostsime bakeryst sooje saiakesi ja latte ja nautisime päikest. Poes oli ka üks noormees kuskilt Iraanist, kes müüs mustamere küünehooldus tooteid ja küüned tõesti läikisid peale seda ja kuna ta tegi mull 40 dollarit soodsamalt siis ma pidin selle ära ostma, maksis siis 35 dollarit aga ma ei kahetse seda ostu. Peale seda tahtsime kuskile pesema saada ja otsustasime minna caravan parki. Kuna kedagi info punktis polnud, mõtlesime, et kasutame dušhi ära ja siis maksame. Olime peaaegu Hallikiga riideid seiljast võtmas kui üks tädiks tuli ja ûtles et dušh maksab 10 dollarit, mis oli meie jaoks liiga kallis, niiet loobusime ja otsustasime odavamalt oma dušhi nautida. Aron oli ka hinna peale välja tulnud ja ei pestnud ennast aga Karl oli juba dušhi all niiet ta ei pääsenud, tädike passis ta ukse taga ja Karl tegi üliruttu sellepärast. Kuna autovõtmed olid Karli käes, ootasime meie auto juures. Mingi onu tuli meie juurde ja ütles et ma võtsin ka dušhi, et pean nüüd 10 dollarit maksma. Ma olin nii šhokis, sest kas nad tõesti arvavad, et ma võtsin 2min dušhi. Mu juuksed olid jumala mustad ja rätiku täiesti kuiv. Onuke ei tahtnud üldse uskuda ja vaidles täiega edasi, mina jäin ka omale kindlaks ja lõpuks ta loobus.Vahpeal jalutas Karl selle tädikesega mööda suundusid maksma. Mul oli nii naljakas lihtsalt sest uurisin Karlilt kuidas 10 dollarine dušh ka oli, siis hädaldas, et saanud isegi nautida, sest tädike seisis ukse taga. Kuna Karl sättis asju auto juures, siis tulid tädike ja onuke tagasi ja hakkasid jälle pihta, et ma käisin ka dušhi alla, vaidlesime ja vaidlesime nendega, kuni nad lõpuks alla andsid. Üritasime Hallikiga autos Google kaardi pealt ühiskasutuses olevaid dušhe otsida kuni nad uuesti tulid ja küsisid kas me vähemalt oma autoga minema võiks minna. Kui me enne poe juurest minema sõitsime siis Halliki sõitis üle lamava politseiniku nii, et  sumbut käis vastu. Kuna auto oli üliraske ja amordid ka läbi ja lärmavad politseinikud on siin väga kõrged. Auto tegi meil igatahes sportauto võimsat häält nüüd. Asja muutis nukraks see, et pidime ülevaatusele minema ja nüüd veel üks viga lisaks.Leidsimegi siis tasuta dušhid üles, vesi oli küll külm aga see ei heidutanud, sest väljas oli nii palav. Peale dušhi all käimist läksime Itaalia poiss otsima, kes töötas meiega õunafarmis, ta oli tulnud siia linna tööle ja läksime temaga rääkima, et äkki oskab midagi soovitada, kuidas tööle saada. Ta ütles, et me peaks farme läbi sõitma ja tööd küsima ja ütles et saame öösel tasuta tema juures ööbida. Aga ta on hull rahakoguja siis midagi väga mugavat ta meile ei pakkunud, sest elas ise ka laohoones, kus ta oli omale telgi püsti pannud ja muud seal väga polnud. Kõrval oli koht, kus kõik moslemid elasid koos, seal käis siis dušhi ja vetsu kasutamas. Õhtul tahtsime ka vetsu minna ja siis ma mõistsin miks ta seal elada ei tahtnud, seal elas 30 tumedat tüüpi hunnikus koos, madratsid olid kõrvuti ja kõik oli nii räpane ja vastik, et isegi ma loobusin vetsust ja läksin õue pissile, ja see kuidas nad meid passisid kui Hallikiga sisse läksime, see oli õudne. Hakkasime siis farme läbi kammima, igal pool oli silt pole tööd ja sissesõit keelatud, seal kus ainult üks silt oli sinna läksime sisse aga kus oli puust ja punaseks selgeks tehtud märkidega, et tööd pole, sinna ei läinud. Mina ja Karl olime siis need julged, kes küsimas käisid. Ühte banaani farmi saime ka nimed kirja panna, et helistavad kui on tööd. Kuna Halliki ja Aron ei tulnud siis panimegi ainult enda nimed. Kuna kell oli juba suhteliselt palju siis otsustasime järgmine päev jätkata, sest kedagi polnud enam farmises. Nii naljakas oli vaadata, et istandused ja farmid olid üksteise kõrval nii ligistikku ja konkureerisid teistega, farme oli kuskil kokku 10 km pikkusel teel, ja koguaeg järjest.Carnavonis on ka jõgi, milles on vett ainult mõned päevad aastas, ülejäänud aeg on koguaeg kuiv. Läksime randa ja tegime pisikese pikniku sest ootasime Itaalia poisi kõnet, millal ta ülemus ära käib ja sinna võime minna. Nautisime ookeanikohinat, jõime siidrit ja sõime. Lõpuks läksime siis sinna ja panime telgi püsti, kuna ma olin väsinud siis kolisin esimesena telki magama. Vahepeal oli Halliki sõber Ian meile autoülevaatusele aja pannud. Aeg oli pühapäeval aga oli alles reede. Järgmisel hommikul alustasime farmidega jälle aga loobusime üsna ruttu, sest lootust polnud kuskil. Seega läksime randa päikest võtma, et lõpuks natuke jume peale saada.Ujusime ja võtsime päikest, käisime ka 1.8km pikkuse silla peal, kuhu vanasti rong sõitis, et kaupa maha laadida. Õhtul käisime poes ja läksime uuesti Itaalia poisi juurde. Laupäeva hommikul läksime jälle randa, seekord tõstsime auto täiesti tühjaks asjadest, sest me tahtsime Hallikiga autot pesema minna. Austraallased on täielikud autohullud, autod on enamast valged ja kõik on ülipuhtad seest ja väljast. Ja nende jaoks on ülioluline, et auto on puhas ülevaatusel. Seega jätsime poisid randa ja ise läksime autot pesema ja koristama. Algul küsisime, kus see autopesula on sest google ei näidanud, et siin oleks autopesulat. Halliki küsis küll auto pesulat aga onuke ei saanud vist aru ja saatis meid laundrysse(maja,kus inimesed käivad  oma pesu pesemas).Tahtsime Hallikiga poest ka enne läbi käija, kui randa tagasi lähme. Seal oli kaks autorida(teed) mis läks ühte suunda ja kaks rida olid siis vastassuuna omad ja vahel oli see saareke. Halliki keeras kuidagi nii välja, et sõitsime vastasuunda, sõidame, sõidame kui üks vastutulev auto tulesid vilgutas, mõtlesime et kuskil on ment vist. Igatahes hakkasime ringile minema ja siis avastasin, et sõitsime vastasuunas, sest kuidagi imeliku nurga alt pidime ringteele sõitma. See oli lihtsalt nii naljakas, sest meil kummalgil pole seda enne juhtunud. Läksime randa poiste juurde tagasi ja kuulsime, et selle Itaalia poisi boss sai teada ja et me ei saa sinna enam ööseks, mis oli kurb sest tahtsime asjad sinna jätta kui ülevaatusele läheme, et auto tühi oleks. Läksime korjasime siis asjad peale ja Itaalia poiss ütles ühe põõsa koha ka, kuhu magama saaks. Otsustasime siiski randa minna ja auto ühisvetsu juurde parkida, kuna vihma hakkas sadama ei saanud telki üles kuskile panna ja otsustasime telgi invaliidi vetsu panna sest see oli piisavalt suur. Ma ei saa siiani üle sellest, et ma telkisin invaalidi vetsus otse poti kõrval. Keerasime ukse lukku ja jäime tuttu, poisid magasid autos. Teadsime, et koristaja tuleb hommikul 7 ajal, niiet siis tuleb läinud olla. Eestis ei teeks kunagi sellist tsirkust nagu telgiks peldikus. Arvasime algul, et see on politsei ja kui nad oleks poistelt lube küsinud oleks jama olnud sest neil pole ja oleksime kõik neli trahvi saanud. Nii me siis hoidsime hinge kinni ja ootasime, sest kuulsime et mees võttis poistelt passid. Õnneks ei olnud politsei vaid korravalvur ja mõlemad poisid said 100 dollarit trahvi et kämpisid autos. Oleks üks ûleval olnud pole midagi juhtunud. Eelmine õhtu mõtlesime rannas, et me keegi ei taha siia jääda, sest pole nagu õiget tunnet et peaks siia jääma. Hommikul kell 9 oli siis ülevaatusele minek, kuna asju polnud kuskile panna siis tõstsime asjad ühisvetsude juurde, mis jäi ülevaatuse kohale lähedale. Halliki läks siis üksi sinna ja me jäime oma suure kolaga sinna istuma. Öeldi et võtab aega 1-5 tundi. Ma lohutasin kõiki, et ma ei usu et nii kaua läheb aga imede imede, me ootasimegi 5 h vetsude juures, kuna nad vaatasid et vahet pole seljakotimatkajad, et võivad oodata küll ja võtsid teisi vahele. Istusime Hallikiga ka neli tundi poistega, kuna muud teha polnud siis ma tegin seal maniküüri ja pediküüri, et aeg kiiremini läheks,kuni mul siiber lõpuks sai seal ja läksime tagasi ülevaatuse koha juurde ja läksin uurima kaua veel läheb, näitas mulle, et see buss veel ja siis läheb meie auto. Läksime Hallikiga salongi istuma ja siis ma nägin, et ta ei võtnudki bussi vahele vaid meie auto. Saime siis auto kätte ja nii väga palju asju polnudki viga, kui me arvasime. Sumbut, radiaatoris auk ja et tagumine vasakpoolne uks ei käi seest lahti. Õnneks nad seda ei avastanud, et juhipoolne aken ka katki oli ja alla ei käinud. Alla ta tegelt läks aga tagasi oli raske üles saada. Sest kui politsei kinni peab, siis ust ei tohi avada, muidu saaks veel ühe kollase trahvi juurde või lihtsalt trahvi. Niiet auto tuleb ikkagi korda teha, uuesti ülevaatusele minna, uuesti maksma ja alles siis võetakse klaasi pealt see kollane pilet ära. Meile anti 21 lisapäeva, et auto korda teha.Seeaeg kui autot ootasime, leidsid poisid ülisuure Ämbliku ja mängisid sellega, et aeg kiiremini läheks. Aga kõigil oli kopp nii ees. Läksime siis sinna asutusse, kus poisid trahvi pidid maksma minema, kuna auto oli ka meie oma, siis jagasime trahvid sõbralikult neljaks. Kell pool 4 siis lõpuks startisime linnast minema, oli aeg jälle trippida. Jõudsime pool 1 öösel Karratha lähedale parklasse, kuna telkimiskohta ei leidnud magasime autos jälle, kuna me Hallikiga sõitsime siis pakkus Karl lahkelt et tema siis passib üleval ja valvab, sest uut trahvi me saada ei tahtnud autos magamise eest. Kella 5 ajal hommikul ajas Karl meid üles ja teatas, et ta ei jaksa enam üleval olla. Aga kuna autos ruumi pole ja magada ei saa siis olime kõik üliväsinud. Kuna autosse oli vaja bensiini võtta siis võtsime roadhousest bensiini ja Halliki viis meid kuskile randa. Poisid magasid terve aeg ja meie läksime päikesetõusu nautima, võtsin oma kohvi kaasa ja lihtsalt nautisime. Seal lähedal oli üks saar, kuhu saab minna ainult mõõna ajal jalutades ja Hallikil oli geocatchingu aare seal siis jalutasimegi saarele, tee oli kuskil üle 1,5 km pikk. Kuna kohvi oli joodud ja enam nii väsinud polnud siis oli tuju päris hea juba. Leidsime saarelt aarde  üles ja kiirustasime tagasi, sest tagasi väga ujuda ei tahtnud tagasi mandrile. Peale seda sõitsime kesklinna ja läksime poodlemas ja sööma, leppisime kokku et tunnike on aega aga lõpuks läks ikka kaks tundi. Nägime ka seda sama tüüpi nüüd Karrathas, kelle käest ma need küünetooted ostsin ja naersime, et isegi auss on väike, et sõitsime Carnavornist mitmeid tunde, sadu kilomeetreid ja näeme teda siin nüüd. Tegime 2 tunnise kõrvalpõike ühte Aussi vanimasse linna ookeani ääres. Kuna väljas oli kuum ja konditsioneer ei aidanud, siis lasin oma akna alla. Halliki läks ees minema, et aaret otsida ja pilte teha siis ma kutsusin ruttu poisid appi akent üles tagasi panema, sest see kukkus mul lõpuks kogemata ukse sisse ja Halliki oleks mu maha löönud(naljaga). Saime siis akna ilusti tagasi ja alustasime edasi sõitu. Kuna ma olin terve päeva sõitnud ja väsinud ja väljas läks juba pimedaks siis ronisin tahaistmele magama ehk vahetasin Karliga kohad ära ja oli Halliki kord sõita.Roadhouseid pannakse tavaliselt kell 9 kinni aga me jõudsime pool 9 sinna ja see oli juba kinni, mis oli meie jaoks suur jama sest meil oli bensiin täiesti otsakorral ja arvestasime selle kohaga. Kuna vahemaad on nii pikad ja vahepeal ei ole mitte midagi tee peal, siis üritasime alati bensiini võtta kui roadhouse tuli. Ja need ongi enam vähem nii pandud, et inimesed saavad ühest võtta ja siis peavad kindlasti järgmises kohast uuesti võtma sest muidu edasi ei jõuaks kuskile. Kell 9 jõudsime oma järgmisesse kämpimis kohta. Alustasime hommikul vara sõitmist, et terve päev Broomeis veeta, kuna pidi väga ilus linn olema. 230 kilomeetrit oli Broomei veel jäänud ja 20 kilomeetrit enne seda oli üks roadhouse, kust meil oli bensiini vaja võtta, Hallikiga jälgisime terve näidikuid ja kilomeetri poste, lõpus lausa lugesime, et kui nüüd otsa saaks,mitu kilomeetrit me autot lükkama peaks. Tänu taevale jõudsime ilusti kohale ja saime bensiini. Bensiin ja asjad lähevad põhja pool aina kallimaks ja kallimaks, kui enne sain tanklast 1 dollariga latte siis nüüd sain 5 dollariga. Broome ei jäänud tegelikult meile tee peale, niiet tegime jälle kõrvalepõike. Nägime Broome jõudes esimese asjana kaamleid tee ääres. Loomad lähevad koguaeg aina mürgisemaks ja mürgisemaks ja ohtlike loomi on lisaks nüüd. Läksime siis randa ja läksime ühisdušhe kasutama. Peale seda võtsime terve päev päikest ja nägime ühte prantsuse tüdrukut rannas, kes töötas meiega esimeses õunafarmis, veendusime aina enam, et Auss on ikka pisike. Käisime ujumas ja nautisime lained, väga vahva oli lugeda sildi pealt et viimane kord nähti soolavee krokodilli 3 päeva tagasi, lisaks haid ja lisaks ülisuured  ohtlikud millimallikad. Vees tuli igatahes koguaeg ringi vaadata. Kuna õhtu hakkas saabuma siis mõtlesime, et lähme jalutame natuke linnas ja täna sõidame ainult 100km veel, sest tahtsime ühe kõrvalpõike veel teha ja Derbysse minna, aga telkimis koht oli ainuke, mis jäi enne linna siis mõtlesime et rohkem ei sõida ja tahtsime valges ikka linna näha. Kuna kell polnud veel nii palju, et minema hakata, sest telkimiskohas pole palju midagi teha ja 100 km sõidab kiiresti siis otsustasime Broome linnas hängida, enne kui kesklinna sõitma hakkasin palus Halliki bensiini jaamas peatuse teha, et bensiini võtta. Ma sõitsin küll sisse keerates üle lamava politseiniku vaikselt aga ikka käis kerge riivamine. Halliki pani bensiini ära ja kui välja tuli tanklast nägi, et auto all on suur loik. Parkisime auto tankla kõrvale ja hakkasime asja uurima. Poisid istusid autos taga ja ei tulnud isegi välja. Üks mees nägi, et kaks naist auto kallal ja tuli asja uurima. Tuli välja, et jahutusvoolik on katki ja vedelik ei lähe mootorite vaid ainult õhk. Niiet pikalt me enam sõita ei saanud sest muidu oleks mootor üle kuumenenud. Mees naeris, et poisid istuvad autos ja naised auto kallal. Mees oli ise automehaanik ja oli lahke ja ütles et peab praegu tööle minema, töötas ta muidu auto peal vist vedas kaupa. Ta juhatas meid karavan parki, et öö seal veedaks, et hommikul tuleb uue voolikuga ja parandab ära enne tööd. Kuna kõigil oli pea laiali otsas ei küsinud me, mis kell. Kuna hinnad olid karavan pargis kirved siis otsustasime autoga vaikselt mujale minna ja hommikuks tagasi tulla. Kuna mootor hakkas liiga kiiresti üle kuumenema siis ma palju sõita ei jõudnud ja keerasin ühele tänavale sisse ja parkisin auto ära. Kuna seal olid elumajad, siis läksin uurima pere käest kas võima auto siia jätta, et auto on katki ja lähme hommikul parandusse, seda ma muidugi ei maininud, et kavatseme ise autosse magama jääda. Hakkasime mõtlema, et arvatavasti see mees ei aita meid sest see karavan park oli üliülisuur, kuidas ta meid sealt leidnud oleks. Arvasime, et kuna omanik oli tal sõber tahtis lihtsalt et sõbrale raha sisse tuleb, et tõi kliendid. Kuna kell oli alles vähe otsustasime ikkagi jalutama minna linna ja sööma, jalutasime 5 kilomeetrit mäkki ja tagasi, Aron jäi autosse magama, hiljem kui kuulis et mäkkis käisime siis natuke kahetses. Hommikul sõitsime vara igaksjuhuks karavan pargi juurde, ootasime kuskil tunnike ja siis loobusime ja läksime töökoda otsima. Hind oli nii kallis, 120 dollarit mitte millegi eest põhimõtteliselt, tegi seal survepesuriga ja vahetas vooliku ära. Ta nägi, et meil on radiaator ka katki aga ütlesime, et teame ja parandame hiljem, siis ütles et teil laguneb auto ära ennem ja paberi, mis saime oli kirjas ka et keeldusid radiaatori parandamiset. Radiaatori parandamine oleks veel 400 dollarit läinud. Auto enam vähem korras siis ja läksime poodi ja mäkki jälle. Oli aeg edasi liikuda, kuna auto katki läks eelmine õhtu, loobusime Derbysse minekust ja sõitsime lihtsalt edasi. Terve päeva sõitsime ja tegime peatuse ühe jõe ääres, kus olid suured kanjonid või midagi. Jõudsime õhtul 6 ajal oma telkimiskohta, seal oli üks jõgi lähedal ja suur hoiatussilt krokodillide eest. Kuna meie telgilukk oli nagunii katki, ja ämblikud ja ussid oleks vabalt sisse saanud, siis nüüd pidime krokodille ka veel kartma. Halliki rääkis Ianiga telefonis ja mina olin netis kui äkki kuulsin mingeid hääli, võtsime telefoni taskulambid välja ja läksime vaatama, endal suur hirm. Õnneks polnud midagi ja kolisime telki tagasi. Poisid nägid seda autost ja Aron tahtis meid ehmatada, Halliki õnneks kuulis ja ütles, et ära ehmata aga Aron proovib meid ehmatada, niiet Aroni trikk ei läinud läbi. Kuna me kõik igatsesime juba voodit siis ajasin hommikul kell 6 kõik üles ja hakkasin sõitma. Käisime vanat Halls Creeki vaatamas, inimesed olid uue Halls Creeki ehitanud, tee sinna oli väga halb, niiet mõtlesime et nüüd kukuvad küll kõik asjad auto alt ära. Peale seda käisime ühte üleilusat orgu vaatamas, tahtsime teisi orgusid ka vaatama minna, aga kuna selleks oleks neljaveolist autot vaja olnud, kuna teed sinna on nii halvad. Kuna tahtsime veel midagi näha siis tegime uue kõrvalpõike järgmisesse linna nimega Wyndham. Läksime ülikõrgele mäe otsa, kus oli 5 erinevale jõele vaade, tee üles oli kitsas ja suur buss tuli vastu. Pidime tee äärde võtma, kui Halliki uuesti sõitma hakkas ei osanud ta sõitma hakata niiet auto hakkas mäest alla veerema, mul oli nii suur hirm, et süda tagus ja hea et püksi ei lasknud, sest me veeresime mitu korda, niiet lõpuks olime keset teed. Kuna ma teadsin, et ma seda teha oskan siis vahetasime ruttu kohad ära ja ma sõitsin tippu ära. Vaade oli rohkem kui imeilus, seda ei anna sõnades kirjeldadagi. Alla tulime mäest ilma käiguta, sest kogu tee oli väga järsk. Peale seda läksime alkoholipoodi, et viimast reisiõhtut tähistada. Seal oli hästi suur krokodill ka niiet tegime Hallikiga pilte seal, samal ajal üritasid Aborigeenid poistele mingeid pähkleid müüa aga poisid ei soovinud ja nad kutsusid neid persevestideks selle peale. Aga see linn pidigi olema tuntud tigedate Aborigeenide poolest. Käisime veel poes ja siis hakkasime tagasi sõitma, et enne pimedat telkimiskohta jõuda.Õnneks oli telkimiskoht täpselt ristmiku juures, niiet hommikul oli hea teekonda Kununurrasse alustada. Teepeal olid koguaeg lehmad,pühvlid ja igasugused muud loomad, ja neil pole aedasid, niiet koguaeg peab ettevaatlik olema Me tegelikult niigi riskisime koguaeg pimedas sõitmisega, mitu korda olid loomad tee peal ja pimedas on raske näha. Nägime ka ühte autot mis oli pullile otsa sõitnud ja auto oli täiesti sodi ja pull oli ka surnud kõrval. Naljakas on see, et Austraalias jäetakse autod niimoodi tee äärde, keegi ei vii neid ära, sest vahemaad on nii pikad ja läheks nii kalliks, seda ära viia. Aga autot on enamjaolt tühjaks tehtud, ma ei tea kas inimesed siis käivad ja võtavad vajalike juppe või midagi aga see on üsna tavaline, et autod on tee äärde maha jäetud. Kui enne meenutas koguaeg maastik nagu kõrbe, et mitte midagi ei olnud, siis nüüd oli maastik ilus ja mägine. Aga puid ikka väga pole, sellepärast mulle meeldis manjimup sest seal olid ülikõrged puud, mida Eestis ei kasva. Naljakas oli ka see et, keset maanteed läks tee ühesuunaliseks, kui silda tahtsid ületada, sillad olid mõeldud ainult ühele autole, niiet pidid pingsalt jälgima enne kui peale sõitsid. Jõed olid kõik kuivanud alati, nägime terve tee peale kahte jõge, kus vesi sees oli. Telkimiskohas istusime neljakesi laua taga, jutustasime mõned tunnid ja näksisime ja läksime magama. Mängisime siis ka minu ipadist peomängu, tahtsime lõket ka teha aga polnud millegagi teha. Ühesõnaga nautisime viimast õhtut. Eelmine õhtu leppisime kokku, et magame kaua ja võtame päikest järgmine päev aga kuna mul hakkas telgis palav siis startisime ikka kella 9 ajal, kuna Halliki oli veel joogine pidin mina sõitma. Me olime viimased, kes sealt telkimiskohast lahkusid, siiamaani oleme esimeste seas olnud. Nii naljakas on see, et õhtuks tuleb sinna kokku nii palju karavane ja hommikul kõik lahkuvad. Jõudsime siis oma sihtkohta Kununurrasse, kus me esimese asjana end hostelisse sisse kirjutasime. Pilte ma praegu laadida ei viitsi, tulevad hiljem ja hosteli elu kohta teen ka hiljem postituse, sest me oleme siin juba nüüd kolm nädalat olnud. Sõitsime kokku siis 5000 kilomeetrit kordamööda, kuna ma Eestis väga ei sõitnud autoga siis ausalt öeldes oleks mul nüüd imelik sõita teisel pool ja istuda ka, sest lisaks sellele 5000 kilomeetrile olen ma lisaks kokku pisemaid otsi sõites teinud 2000 km. Ma ei ole kunagi nii palju tunde järjest sõitnud, kui ma olen seda siin teinud. Üleüldse olen ma teinud asju, mida Eestis kunagi ei teeks ja see ongi see kõige suurem seiklus. Lisaks sellele roadtripile tegin ju lisaks Melbourne'st Perthi mis oli ka 4500km pikk. Ma olen poole aastaga näinud üle poole Austraalia ära, suutnud koguda palju raha ja saanud hämmastavaid seiklusi. Nüüd on mul veel poolteist aastat näha teist poolt ja võibolla on plaan tagasi jõuda Melbourne'i. Kindlasti on veel palju asju, mida kirjutada aga üritasin tuua olulisema välja ja vabandan kirjavigade pärast, kuna kirjutasin seda tunde siis ei viitsi seda uuesti läbi lugeda. 

12.mai-23.juuni

Donnybrookis töötasime kokku siis 9 päeva, viimane päev oli lühike ja boss tegi grillipeo, kus andis omalt poolt tasuta ülisuure kasti õlle ja söök oli ka tema poolt. Peale seda toimus istumine edasi kui ülevaatajad ja bossid olid lahkunud, vahepeal käisime asju pakkimas sest plaan oli järgmine päev lahkuda, kuna saime uue töö tänu sellele õunafarmile teise õunafarmi siis oli plaan teha väike roadtrip tagasi Mt Barkerisse, et külastada H ja tasuta elada sest õunafarmis oleks pidanud renti maksma. Järgmises kohas pidi töö hakkama esmaspäeval ja oli alles neljapäev. Õhtuks jõudsime Mt Barkerisse, vaatasime filmi ja kokkasime. Hommikul ärkasime üsna vara ja läksime mägedesse, kui mäe otsast alla tagasi saime olime kõik omadega läbi. Läksime võrku ja jalkat mängima ja peale seda õhtust sööma A juurde. Järgmine päev käisime Albanys vaatamisväärsusi nautimas ja shoppamas. Jõudsime Mt Barkerisse täpselt selleks ajaks tagasi, et vòrku ja jalkat jälle mängida ja peale seda teise A juurde õhtust sööma. Järgmine päev logelesime niisama ja siis tegime kõik koos pikniku mäe otsas, sõime ja jõime siidrit. Siidrist jäi poistel väheks niiet läksime viski järele. Õhtul vaatasime filmi ja ütlesime H nägemist sest järgmine hommik kui lahkuma pidime oli ta juba tööl. Hommikul lahkusimegi üsna vara kuna pidime järgmises farmis olema lõunal ja kuna vahemaad on siin pikad koguaeg mingi 200-300km pidime vara sõitma hakkama. Farmi jõudes avastasime, et siin on palju eestlasi ja pilukaid. Algul oli ka muud rahvast aga kõik lahkusid tasapisi. Triin ja Emil korjasid meiega õunu nädalake ja neljapäeva või reede õhtul hakkasime Perthi sõitma, sest nad pidid teisipäeval lennuki peale istuma ja rootsi ja eestisse sõitma. Läksime sinna samasse hostelisse, kus mina oma öömaja eest töötasin. Väga vahva oli Hermanni näha ja veel toredam seekord maksta ka oma ööbimise eest. Kuna kell oli juba 11 õhtul ja olime kõik väsinud läksime magama. Järgmise päeva veetsime Perthi linna võlusi nautides. Peale seda viisin Cärolile kotitäis õunu ja lobisesin natuke, kuna tagasi oli üle 4 tunni sõitu siis väga lobiseda ei saanud sest ei tahtnud pimedas palju sõita. Kui me eelmine kord trippisime siis meil kadus vasak suunatuli ära, suunatuli läks maksma 120 dollarit ja jagasime selle summa nelja peale. Nüüd oli auto meie käes niiet pidime ise selle eest muretsema. Tagasiteel õunafarmi läkski meie suunatuli uuesti kaotsi ja me olime õnnetud, sest kahepeale suht kallis osta. Otsustasime uue osta kunagi hiljem ja lootsime, et ehk politsei ei avasta. Pärast Perthi nädalavahetust läksime järgmine nädalavahetus Mt Barkerisse viimast korda, veetsime toreda nädalavahetuse jalkat mängides, pikniku pidades, filme vaadates ja Albanys poodlemas. Ostsime Hallikiga omale fitbit kella, mis tuleb ära ühendada apiga, see näitab samme, aktiivseid minuteid päevas, une tunde, kalorite põlemist, kilomeetreid ja sinna saab panna palju vett jõid ja mida sõid, see näitab ka mitu korda sa öösel üles ärkasid ja saab panna ka äratuse, niiet äratab sinu pandud kella järgi, häält ei tee aga vibreerib.Ostsime selle, et saada motivatsiooni ja kuna ma olin nagu nii tervisliku toitumisega alustanud ja käisin jooksmas, siis oli see kell hea mõte. Farmis olles hakkasimegi igapäev jalutamas käima ja ma käisin vahepeal jooksmas ka. Jalutasime enamasti 6-10, vahel isegi kuni 15km päevas. Kuna ma olin 8 kilo juurde võtnud siis tulemused tulid kiiresti, sest oli palju liikumist ja tervislik toitumine. Kuna seal ei olnud kellegagi väga suhelda, sest pilukad ei mõista väga inglise keelt ja muud rahvast ei olnud siis tuli stress peale. Ma tundsin end nagu oleks vanglas ja oleks midagi valesti teinud Eestis ja et mind saadeti sellepärast kaugele ära perest. Kuna ilm oli ka külm ja vihmane koguaeg siis oli stress kerge tulema. Koguaeg oli sama rutiin, ärkasid läksid tööle, töötasid 8,5 tundi, tulid farmi tagasi läksid jalutama ja tagasi jõudsid pimedas, sest kell 5 läks juba pimedaks.Sõime läksime voodisse jäime magama ja juba oligi hommik. Õunu korjasime 2 ja pool nädalat siis alustasime pruningut, algul oli pruning tunnitööna aga siis läks tükitöö peal üle ja hakkas veel vähem raha teenima, niiet otsustasime lahkuda, et hullemat stressi ei tuleks. Vabadel päevadel käisime vaatamisväärsusi vaatamas ja puhkasime niisama. Ükspäev läksime ülikõrgele puu osta ronima, enne seda tegi Halliki geocachingut ja mina istusin autos ja laadisin telefoni. Halliki tuli tagasi ja proovis autot käivitada ja see ei läind enam tööle ja me olime kuskil keset metsa. Mõtlesime, et aku tühi sest tegime palju peatusi ja laadisime telefone autos. Nägime kaugemal ühte maja, mis oli farmi moodi sest ōues olid traktorid. Naine oli hästi lahke kutsus meid sisse ja pakkus teed ja kohvi ja ise läks meest otsima, kes oli jahil, me jäime noorema poisiga koju. Mees lükkas auto käima, tänu taevale, et oli manuaal käigukast  ja auto kallaku peal. Tänasime viisakalt ja läksime siis seda puud vaatama. Algul ei julgenud autot seisma jätta sest kartsime, et äkki ei lähe käima jälle. Aga kuna mōlemad tahtsime puu otsa ronida siis tuli auto seisma jätta. Puu otsas olles nägime, et tuli kaks teetöö autot meie auto kōrvale. Ronisime alla ja hakkasime autot käivitama ja oligi nii et see ei làinud tööle. Töömehed tegid kapoti lahti ja avastasid, et juhe on aku küljest lahti, ōnneks neil olid vajalikud tööriistad ja parandasid ära. Kaks korda oli meil palju vedamist, õigel ajal õiges kohas. Ma tellisin omale vahepeal iPad airi ja tiny tea. Pidid tulema kahe nädala jooksul, kuna töö läks tükitöö peale siis tahtsime väga juba lahkuda aga ootasime mu pakke. Käisime Karli ja Aroniga suht tihti mäe otsas postkasti vaatamas. Üks neljapäev otsustasime nüüd aitab, ütleme reedel et viimane tööpäev, teeme oma read lōpuni ja siis lähme farmi tagasi. Lõpetasimegi töö väga varakult, aga kuna mu pakke polnud veel tulnud siis otsustasime teisipäevani oodata. Halliki läks Perthi kõrvale Ianile külla ja ma otsustasin nädalavahetusel üksi olemist nautida. Halliki käis reedel postkontorist läbi ja sai mu tee kätte. Ma jälgisin oma mõlemat pakki ja mul näitas netis, et mõlemad saabusid neljapäeval aga Ipadist polnud haisugi. Halliki helistas mulle reede õhtul, et politsei võttis ta maha ja saime esiklaasile kollase pileti, mis tähendas, et pidime tule ära parandama ja peale seda ülevaatusele minema. Meile anti aega 10 päeva, lootsime selle ajaga kohal olla meie uues sihtpunktis, et romulast uus tuli osta ja ülevaatusel käija. Me teadsime, et meie auto on nii logu, et ülevaatusel avastatakse veel nii palju asju ja parandamine läheb väga kalliks. Käisin siis jooksmas nädalavahetusel, vaatasin filme ja lihtsalt lõõgastusin. Me ütlesime ülemustele et pühapäev on viimane päev aga kuna mul kripeldas oma paki pärast siis ei tahtnud seda maha jätta ja lasta järgi saata. Halliki tuli esmaspäeva õhtul tagasi ja pakkisime oma asjad autosse, nelja peale oli neid ikka liiga palju niiet tahavaate peeglist ei näinud midagi välja ja osa asju oli tagaistmel Karli ja Aroni vahel. Magasime siis esmaspäeva öö tasuta oma tubades, niiet ülemused ei teadnud. Teisipäeva hommikul startisime kuskil kell 9 juba ja läksime Manjimupi tasuta wifisse kohvikus, et uurida kus maal mu pakk on. Suure pinda käimise ja helistamisega saime lõpuks teada, et see on tollis, mitte postkontoris. Me olime nii imestunud sest enamus ei maininud kordagi seda kohta, et siin on koht kuhu veel asjad tulevad. Süda rahul, et pakk käes ja oli aeg alustada meie roadtripi lääne Austraalia põhja poole. Natuke veel farmis olemisest, sain ühe väga toreda Eesti tüdrukuga tuttavaks, tänu kellele olid tööpäevad lõbusamad ja pausid ka. Sain tema käest ka vägaväga palju filme, niiet mu arvuti väline kõvaketas uputab filmidest ja mis veel kõige toredam oli sain troonide mängu viimased hooajad, kaasaarvatud 4 hooaja viimase episoodi, mida oli kalli netti tõttu raske kuskilt saada.Lisaks sain uut muusikat, mis oli väga tore, sest maasikafarmis põllul olles sai telefon peaaegu igapäev läbi kuulatud. Aitähh Anni toreda aja eest, mu stress oleks muidu veel suurem olnud. Käisime üks õhtu Annil hostelis külas, kuna meil olid farmis ainult pilukad aga tema hostelis oli lahedat rahvast. Õppisin 15 erineva traktoriga sõitma, sest pidime ise oma bin-e liigutama. Meil oli ka kolm korda ebaõnne, kaks korda oli hommikul minnes erinevatel traktoritel kumm lõhki ja supervisorid(ülevaatajad) vangutasid pead. Ja kolmas kord Halliki ei keeranud välja ja post jäi nii kõrvale, et traktorit oli peaaegu võimatu liigutada, kõik 4 supervisorit tegid proovi välja saada. Kukkusin korra ka oma redeli otsast täiesti ladvast kõrgeima astme pealt, niiet kott oli õunu täis ja raske, kukkusin koos õunapuu oksaga ja kott jäi kuskile kõhu alla koos käe ja oksaga, peale seda oli veel hirmsam sinna üles ronida.Kui meie farmist lahkuma hakkasime tulid sinna samad pilukad, kes töötasid meiega maasikafarmis, nii tundus Austraalia päris väike. Kokku töötasime selles farmis 5 nädalat ja ma olin nii õnnelik, et lõpuks olid mu farmipäevad(88 päeva) tehtud. Kindlasti oleks veel midagi rääkida aga kuna kuu on juba möödas ja ma alles nüüd kirjutan siis ei meenu kõik asjad.