3.mai-12.mai

3.mai Hommikul ärkasin juba kell 8 sest oli roadtripi aeg.  Nagu arvata võis tekitas vein meeletu peavalu ja öösel jõin kaks pudelit vett ära. Kell 10 tulid Halliki, Triin ja Emil mulle järgi, ütitasime asjad autosse pakkida, aga suhteliselt palju asju oli ikkagi tagaismtel ka niiet sõit ei  olnud just kõige mugavam. Õnneks olid tagaistmel ainult tekid ja padjad niiet sellessuhtes oli ikkagi mugav. Sõitsime linnast linna ja käisime vaatamisväärsusi vaatamas. Ma sõin neli peavalu tableti aga olemine ikka paremaks ei läinud. Kuna kõht oli ka tühi juba siis ma tahtsin hirmsasti midagi rasvast süüa, leidsimegi koha ja tellisin endale kananagitsad friikartulitega, mis maitsesid sellel hetkel nii hästi.  Õhtuks jõudsime kuskil linna ja tahtsime hotelli minna, aga kuna hotell oli täis siis saadeti meid kuskile bed & breakfasti. Üllatuseks oli see ühe vana naise maja, mis nägi väga ilus välja, hind oli üsna kirves, kaks tuba oli ja mõlemad toad maksid 100 dollarit. Saime kokkuleppele niiet saime ühe toa nelja peale ehk siis 25 eurot nägu, see oli väga odavalt saadud, ütles et tegi meie puhul erandi. Triin ja Emil magasid voodis ja mina ja Halliki maas paksu teki peal. Kui asjad tuppa oli viidud otsustasime kohalikus pubis ühe siidri teha, aga kuna tuju polnud muud teha siis tulime kell 9 juba koju tagasi ja 10 ajal jäime magama. Pühapäeval jätkasime oma roadtripi ja sõitsime linnast linna, kokku sõitsime vist üle 800km kahe päevaga, õhtuks jõudsime siis Donnybrooki lähedale õunafarmi.Donnybrook on hästi kuulus õunte poolest, niiet linnas on hästi palju õunte pilte, isegi tänavalaternad on õunad. Vedasime asjad sisse ja hakkasime kokkama, et homsele tööpäevale lõuna olemas oleks. Siin on õnneks hästi palju erinevat rahvast, prantslased,itaallased,inglased jnejne. Lõke oli püsti tehtud, niiet istusime lõke ääres ja jõime veini. Siis hakkasime poistega komöödiat vaatama, mis oli ülinaljakas. Peale seda oligi juba uneaeg. Nüüd ma jagan tuba Hallikiga, õnneks on tuba suurem ja wc ja vannituba on toas olemas. Esmaspäeval oli siis kell 6.30 äratus, oli aeg jälle tööd teha, kuna ilm oli vihmane siis algul mõtlesime, et ei tule tööpäeva aga ikkagi oli. Ma ärkasin öösel kell kaks vihma peale üles ja ütlesin Hallikile, et vihma sajab, Halliki hakkas naerma selle peale, sest ei saanud algul aru, et mis sellest, aga siin on niiet kui sajab ei saa õunu korjata ja see lause tuli ka keset ööd, niiet ma ei teadnudki kas Halliki on üleval või mitte. Sõitsime bussiga kõik istandusele ja saime oma suured kotid, sain ka paberid, mis tuleb ära täita. Mul on sellest paberimajandusest nii siiber juba, igakord peab samu pabereid terve hunnik täitma. Nii nüüd õunte korjamisest, töö on hästi igav ja üksluine ja õhtul olid õlad nii valusad sellest raskest kotist. Kõik kõnnivad selle kotiga nagu oleks 9 kuud rasedad. Ma olen Hallikiga paaris ja korjame ühte bini, siin võib vähemalt rääkida ja naerda ja puhata, mitte keegi ei passi peale. WC-d võib ka igal ajal kasutada. Töö oleks palju mõnusam kui ei peaks seda redelit tassima koguaeg ja siis puud lähevad mäest üles, niiet ma oleks 5 korda oma redeliga ümber kukkunud. Puude küljes on tohutult ämblikuvõrke ja ämblikuid, õnneks neid mürgiseid ei ole veel kohanud. Päevad on pikemad kui maasikapõllul aga vähemalt on pausid ja raha sama. Alustame tööd kell 7.30 ja siis on 20 min paus, järgmine paus on pool kaks mis kestab pool tundi ja siis kell neli on tööpäev läbi. Vahepeal muutub kott nii raskeks ja häirivaks, et tahaks seda seljast ära kiskuda ja siis tuleb meelde, et ei tohi. Nii raske on seda redelit tassida kui see suur kott kõhul ees on. Ongi nädalake siin õunafarmis täis saanud. Peale tööd oleme enamasti toas istunud, lugesin isegi kaks raamatut läbi. Ükspäev käisin peale tööd jooksmas ja jalutamas ka, et ümbruskonnaga tutvuda, kuna siin on nii mägine ja ma pole ammu jooksnud oli võhm kohe väljas ja sellepärast muutus jooksmine jalutuskäiguks. Kaks korda oleme lõpetanud kell 11 või 12 ajal ehk siis kolm või neli tundi ainult töötanud, sest vihma on hakanud kõvasti sadama. Aga enamasti on igapäev väike shower tulnud ja siis oleme edasi töötanud. Kuna on sügis siis ilm muutub iga sekundiga korra sajab siis on päike ja siis jälle sajab. Ainult üks kord on terve päev päike paistnud ja siis oli õhtul näha ka, et nägu natuke punane.  Kaks korda oleme ka õhtul joonud ja seltskonnas istunud ning eurovisiooni vaadanud. Õlad on nüüseks juba tööga harjunud ja mulle see töö täitsa meeldib, sest maasikafarmis korjasime iga kolme päeva tagant sama vagu, aga siin need blokd muutuvad. Arvatavasti saame siin veel kaks päeva õunu korjata siis on õunad otsas. Aeg läheb ka kiiremini sest võib lobiseda niiet keegi peale ei passi. Nägin kolme ülisuurt mürgiämbliku, kui ma teaks et nad ei tapa siis ma ei kardakski neid nii jubedalt. Ja silmad ja kõik kohad on neid ämblikuvõrke täis sest kõik puud on neid täis. Kui maasiakfarmis oli niiet hommikul tõusta ei tahtnud siis siin see ärkamine polegi nii jube, ebameeldiv  on neid külmasid ja niiskeid riideid ainult hommikuti selga panna. Radikat pole ja siis toad on nii külmad ja niisked, et enamus aeg püsin teki all. Õhtud on siin soojemad kui Mt. Barkeris, vabalt võib lühikeste riietega olla. Kuna mul jopet siiani ei ole töötegemiseks siis sain ühelt mehelt, kes traktoriga sõidab tema jope ja nüüd ta laenab mulle seda igapäev. Mõtlesin, et kui ära minema hakame peaks talle kindlasti shokolaadi viima, sest tänu talle on mul alati soe olnud ja kaitseb vihma eest ka palju. Pühapäeval oli siis vaba päev, kuna eelmine õhtu sai natuke tähistatud ja kaua üleval oldud siis ärkasin pühapäeva hommikul kell 10 alles, enne seda tegin ikka pool seitse silmad lahti nagu harjunud ärkama. Eestis olles ma ei ärganud kunagi öösiti üles ja hommikul nii vara mitmeid kordi, aga siin on see uni nii sassi läinud ja iga asja peale ärkan nüüd üles. Halliki küpsetas pannkooke ja tegime ühise suurema hommikusöögi. Peale seda sõitsime Bunbury shoppama. Mul polnud ammu nii hea tuju olnud nagu see päev oli, ma isegi ei tea miks aga terve päev särasin. Kuna Triin, Emil ja Halliki on ülikiired shoppajad siis ma leidsingi endale ainult kleidi, mille ma ära ostsin rohkem polnud aega ringi vaadata. Peale shoppamist helistasime kõik oma emadele ja läksime pizzat sööma. Rääkisin oma õetütrega ka, nii armas oli ta häält kuulda ja et ta räägib nii palju juba. Tagasi jõudsime farmi õhtul 6 ajal. Mina ja Halliki läksime Eurovisooni vaatama ja olime netis ja magama läksin enda kohta väga hilja õhtul.Esmaspäeval oli siis vihma tõttu jälle lühem päev, mille üle ma õnnelik olin sest me Triinuga tegime vee ja tee päeva, siis pikalt õunte korjamine oleks kogu energia ära võtnud.Peale tööd tegin järgmiseks päevaks lõuna ära, koristasin, magasin ja käisin jalutamas. Kuna internet on siin kallis ja läheb suht kiiresti siis teen eraldi postituse piltidest, kui kuskil tasuta wifi on.

28.aprill-2.mai

28.aprill Ärkasin hommikul ikka harjumusest kell 5 ja magama jäin uuesti alles kell 7. Lõplikult ärkasin üles kell 10, hakkasin vaikselt asju pakkima ja käisin pesus. Mingi aeg tulidki teised põllult ja H tuli minu toa juurde rääkima ja küsis miks ma tema juurde ei koli, et tal on suurem maja ja et oleks Hallikile ja teistele lähemal ja nad võivad igal ajal külastada, seletasin et mul pole midagi teha seal kui ta nt tööl on sest Mount Barkeris on vähemalt levi ja saan internetis olla ja seal poed ja mul seal palju asju teha. Läksin nende lõunapausi ajal Triinu ja Emiliga kaasa suitsule ja siis A ja H jälle rääkisid omavahel oma keeles. Kui teised pakkima hakkasid viisin oma asjad autosse ära ja kirjutasin blogi. Sain H käest oma sünnipäeva kingi ka kätte, sest ta ütles, et rohkem me ei näe nagunii. Peale pakkimist läksin oma farmi päevi võtma ja siis läksime Triinu, Emil-i ja Hallikiga Mt. Barkerisse poodi ja peale seda viisid nad mu A koju siis, A ise oli tööl, niiet ma sõin õhtust tema majakaaslastega. Õhtul kui A tuli siis ma juba magasin. Teisipäeva hommikul äratati mind tordiga ja siis sõitsime Albanysse. Ostsin omale sünnipäeva kingiks lõhnaõli ja käisime vaatamisväärsusi vaatamas.  H helistas, et on Mt. Barkeris sõbra juures ja tahab rääkida, lasin A-l end sinna viia ja ütlesin, et lasen H-l end ära tuua. Sünnipäeval on alati selline veider tunne, natuke õnnelik ja natuke kurb, sest saad vanemaks ja siis pere oli seekord nii kaugel. Mingi kell helistas A ja ütles, et Triin, Emil ja Halliki jõudsid sinna, et kus ma olen nii kaua. Kui A maja juurde jõudsin lükkas Halliki nina ees ukse kinni ja ütles, et ma ootaks. Siis nad tulid, Triin,Emil ja Halliki kahe tordiga ja laulsid mulle, nad on ikka nii armsad mul. A tegi õhtusööki ja meie hakkasime jutustama. Vahepeal helistas õde mulle ja soovis õnne, ta oli ainuke olnud, kes mu lõpuks kätte sai, teised millegpärast ei saanud. A-l tulid kaks sõpra Perthist külla, niiet rahvast oli veel rohkem. Hakkasime veini jooma ja tuju läks kõigil järjest paremaks. Ma ei olnud näinud veel, et Triin ja Emil nii purjus oleks olnud. Rääkisin A-le et võiks nalja teha, kuna kui mina ja Halliki esimest korda sõime siis tõsteti meile koguaeg juurde ja juurde, niiet kõht oli lõpuks nii täis, et hingatagi ei saanud. Esimesel õhtul rääkis H seda ka, et kunagi oli traditsioon nende kultuuris, et toitu ei tohtinud alles jätta, et pidi ebaviisakas olema niiet pidid tasku panema, ükskõik kui vedel see toit ka polnud. Nii me siis panimegi köögis salaja Triinu ja Emili kausid ääreni riisi ja kana täis ja andsime mõlemale terve lavaši.Endale võtsime Hallikiga alla poole kausi. Samal ajal rääkis A nende keeles teistele ka, et teeme nende üle nalja ja toidame nad hästi täis ja rääkisime Triinule ja Emilile, et alles ei või jätta ja tuleb taskusse panna. Nii me siis kõik itsitasime terve õhtu nende üle, sositasin vahepeal A-le, et ta ütleks oma keeles oma sõbrale, kes Triinu kõrval istus, et tõstaks kana juurde. Triin sattus paanikasse ja ütles muudkui ei aga nemad eiga ei lepi. Vahepeal tahtsid nad Triinule juurde tõsta ja mul hakkas Triinust kahju, et äkki lõhkeb varsti siis ei lubanud panna enam. Nii naljakas oli vaadata kuidas nad Emil-ga üritasid toitu jagada. Kuna ma terve õhtu ainult naersin siis kuigi mul oli kõige vähem sööki siis lõpetasin ikka viimasena. Lõpuks kui nad lõpetasid rääkisin Triinule ja Emil-e et tegime kõik nende üle nalja, et tegelt nad ei oleks pidanud kõike ära sööma jne. Vahepeal üritati mulle ka juurde tõsta aga ma võtsin kausi sülle ja ütlesin kindla ei. See on nii naljakas, et kui sa nt pilgu mujale keerad pead kätt kausi juures hoidma, et keegi juurde ei tõstaks. Ühesõnaga koguaeg tuleb pilk kausil hoida ja pingsalt jälgida, et kui keegi endale juurde tõstab siis, et sulle ei tõstaks. Hakkasime siis viskit jooma ja tuju oli super. Triin ja Emil oli nii purjus ja kui ma enne ei julgenud Emiliga inglise keeles väga rääkida, siis nüüd lobisesin palju ja tegin koguaeg nalju ja üldse terve õhtu oli nii naljakas. A tahtis minuga Perthi minna, aga kuna ma olin terve päeva Hallikit ja teisi igatsenud siis ütlesin magama mineku ajal, et lähen H juurde elama, sest esiteks ta elab üksi ja teiseks ta elab farmile nii lähedal, et ma saan koguaeg Triinu ja Hallikiga olla. A oli nii vihane mu peale, sest oli juba oma kahele töökohale helistanud ja ütles, et ei tule tööle ja nüüd ma rikkusin kõik tema plaanid ära ja peab ikka üksi minema. Kolmapäeval magasin kella 11ni ja siis tuli H juba, ta tegi mulle hommikusöögiks omleti ja siis jõudsid Halliki, Triin ja Emil juba. Istusime natuke ja läksime Mt. Barkerisse, et natuke mu sünnipäeva tähistada. Tegime mäe otsas pikniku, jõime ja jutustasime. Emil tegi väikse lõke ka ja Triin oli nii paanikas, sest Aussis võivad suured jamad tulla kui lõket teed kuskil. Kell hakkas kuus saama ja väljas läks jahedaks, ja tundsime et alkoholist jäi väheks niiet ostsime viski ja läksime H juurde. Emil ja H hakkasid kokkama ja meie jutustasime niisama. Siis hakkasime õhtust sööma ja hakkasime õudukat vaatama. Päris õudne oli sest maja on suhteliselt suur ja vana ja nii metsa sees, et naabrid elavad väga kaugel.  Peale õudukat kutsusin Halliki endaga tulaeti juurde kaasa, sest ma ei julgenud üksi kuskile minna enam, sest siin on palju suuri aknaid verandal ja igas toas. Pärast meid läks mingi aeg Triin tualeti ja meil Hallikiga tuli idee, et paneme tule kustu, kuna tuli käis hästi kaugelt kustu siis Triin ei kuulnud midagi, niiet ta hakkas niimoodi röökima ja sai korraks väga tigedaks. Peale seda istusime verandal ja kell oligi juba hilja öösel ja teised läksid farmi. Neljapäeval ärkasin kell 12 alles ja ei jõudnudki peale filmi vaatamise ja hommikusöögi midagi teha. Triin, Halliki ja Emil korjasid mu peale, sest pidime Mt. Barkerisse minema ja ma tahtsin netti kasutada. Kuna Halliki tahtis geopeitust mängida siis sinna me ei jõudnudki. Mul olid pool plätad(sandaalid) jalas ja Triinul baleriinad, ainult Emilil ja Hallikil olid tossud. Halliki ütles, et peame nööd 4,5 km kõndima, et järgmist leida, algul hädaldasime Triinuga siis mõtlesime, mis seal ikka. Meil hakkas igav Triinuga ja hakkasime täiega lollitama ja lõpuks jäime täiega maha Hallikist ja Emil-st. Lõpuks tuli välja, et jalutasime 7km hoopis. Mul ununesid suitsud H juurde ja Triin unustas autosse niiet me olime nii pettunud, et kui sinna suure kivi peale jõudsime, et ei saanud suitsupausi teha.  Vaade oli ilus ja ei saanud vastu vaielda. Halliki arvas, et oleme tigedad ta peale, et peame nii palju kõndima aga tegelt me polnud, lihtsalt hädaldasime, sest jalad olid haiged ja jalanõud valed. Tagasi minnes kõndisime hästi kiiresti sest tahtsime juba autost suitsu saada. Et tee kiiremini läheks hakkasime inglise keeles sõnamängu mängima, algul võtsime riigid ja siis mõtlesime, et võtame toidugrupi aga me üritasime kohe algul Triinule selgeks teha, et sellest ei tule midagi välja ja ei tulnudki, niiet võtsime mängu kõik sõnad. Isegi siis tekkis raskusi sest nii palju sõnu lõpeb e-tähega ja ei meenunud väga palju sõnu, mis algaks e tähega. Kuna mul tegid jalanõud haiget, siis kõndisin pool teed paljajalu. Maastik oli hästi erinev, vahepeal meenutas savanni,siis dzunglit siis kõrbe siis tavalist metsa jnejne. Geopeituses aarde kastis on alati märkmik kuhu kirjutad oma nime ja kuupäeva ja kust pärit oled ja siis veel põnevat. Kõik oli kirjutanud, et nii lahe et leidsime jnejne Siis ma tegin nalja, et kirjutan, et ma olen nii väsinud, ma tahaks surra ja suitsu nagu ainult kaebelmist. Loomulikult jäi see ainult naljaks. Vahepeal metsavahel oli nii naljakas see, et ma kõndisin ees ja olin juba kaugemal kui Triin mu järel ämblikuvõrgu sisse näoga jalutanud oleks. Siis naersime, et kui naljakas see oli, et ma kõndisin alt läbi ja ei teadnudki, et midagi mu pea kohal oleks. Sel hetkel olin õnnelik, et lühike olen ja tea mis ohud seal kõrgemal vahest on.Triin vaidles vastu, et kui pikk oled siis näed kõike ohte, sest näed kaugemal, nii me siis naersime ja vaidlesime selle üle. Kokku kestis 14 km rännak üle 3 tunni natuke. Lõpuks oli kõht nii tühi ja olime nii kurnatud.  Peale seda läksime H juurde, teised jõid teed ja siis läksid farmi. Peale seda sõime meie õhtust ja vaatasime filmi. Lõpuks hakkasime uuesti kultuuride erinevusest rääkima ja lõpetasime rääkimise kell 4 või viis hommikul. Reede hommikul tegin kell pool 8 silmad lahti ja vaatasin, et H ikka magab ajasin ta üles ja saatsin tööle, hiljem rääkis et oli üle tunni hiljaks jäänud. Ise magasin kella 10ni ja siis hakkasin pesu pesema, sest homme on lõpuks roadtripi aeg. Vaatasin telekat kui H jõudis ja sain teada, et A on Perthist tagasi, eks Halliki käest kuuleb kas oli ikka vihane või ei. Käisin pesus ja vaatasin filmi sest H läks peale tööd magama. Midagi väga teha ei jõudnudki kui Halliki, Triin ja Emil jõudsid. Sõitsime Mt. Barkerisse ja ostsime alkoholi, sest meil oli kutsutud õhtusöögile. Algul jõime ja jutustasime ja siis läks tantsimiseks. Siis sõime õhtust ja peale seda vajus pidu ära, sest kõigil oli kõht nii täis, et ei jaksanud enam liikutada, kõigi all pean silmas, ennast, Triinu,Emil-it ja Hallikit, Afganistaanid vihtusid tantsu edasi. Koju läksime kuskil juba 9-10 ajal sest uni oli peal.