26. ja 27.veebruar

26.veebruar Hommikul töötasin aias mõned tunnid ja käisin pesus ära. Omanik küsis, mis ma nüüd tegema hakkan ütlesin, et lähen oma kohvrile järgi. Ta ütles, et läheb nagunii linna poole, et saame autoga ära tuua . Kui kohver käes oli ostsime ühest restoranist süüa, omanik söödab neid tasuta, kes tema jaoks töötavad, ehk siis peale minu on siis kaks poissi veel, kes talle töötavad.  Kui kõht täis oli siis mõtlesin, et magan nii kaua, kui Cärol helistab ja valmis on poodi minema. Koos läksime poodi sellepärast, et raha oli üle tulnud ja ma saatsin ka tema arvele, sest mu pangakaart alles jõuab. Omanik tahtis õhtuks veini osta ja kutsus mind kaasa, käisime Hungry Jack`s-is söömas ka ära, et ei peaks midagi valmistama. Kutsusin päeval Cärolit õhtul meie hostelisse peole, aga tuli välja  et neil ka pidu ja et terve linna hosteli elanikud lähevad ühte kohta õhtuks, mingi mustang bar. Ühesõnaga mõtlesime Cäroliga, et nagunii näeme seal, et oleme mõlemad oma hostelites.Me hakkasime poole 9 ajal siis gooni jooma, kindel on see et sellega saab homme tasuta peavalu. Ühed käisid korra ära seal juba ja jagasid oma templit, kuna tempel oli nii tugev siis panid käe vastu ja said endale ka. Meie hostelist läksime 10kesi, mina ja üks prantuse tüdruk ja ülejäänud poisid. Õnneks oli see baar meist 2 min kaugusel, teised hosteli elanikud tulevad tasuta bussiga. Ma ei saanud täpselt aru miks aga saime kõik tasuta õllet koguaeg ja tasuta sisse ka. Läksin siis välja suitsetama omanikuga kui nägin Cärolit järjekorras seismas. Järjekord oli meeletu, aga meil oli mingi tutvus niiet saime kohe sisse, kuna Cärol kirjutas mulle tund tagasi, et hakkab liikuma siis ei osanud arvatagi, et nad ikka järekorras on. Semmisime Cäroli endaga sisse ja pidu võis alata, nägin Cäroli hosteli omasid ka ja jutustasin nendega ka vahepeal. Cärol läks omasid otsima ja ma jäin enda omadega, nägin kella 12 ajal, et prantsuse tüdruk läheb koju ja jooksin talle järgi, sest poisid hakkasid liiga palju külge lööma. Mõtlesin, et natuke purjus ka, et täna öösel magan nagu beebi aga ikka ärkasin öösel mitu korda üles.

27.veebraur Nagu arvata oli, oli mul hommikul peavalu niiet täna töötamine ei tundunud eriti ahvatlev. Aga midagi polnud teha jõin õhe kohvi ja hakkasin tööga pihta. Eddy oli pannkooke küpsetanud aga need ei tundunud täna kuidagi ahvatlevad. Hommikul kolis viimane tüdruk mu toast välja, niiet jäin üksi 6-sse tuppa. Aga omanik ütles kohe, et ära rõõmusta midagi kohe tulevad uued, et ta läheb lennujaama järgi. Peale tööd käisin pesus ära ja mõtlesin pikalt, kas minna sinna proovipäevale kohale või mitte, sest mul polnud RSA-d nagunii. Omanik ütles mine ikka ja ütle, et unustasid maha. Kuna ma venitasin nii kaua siis pidin kiiresti liigutama hakkama, sõitsin kahe bussiga kohale sinna. Imelik oli see, et mingit närvi ei olnud sest mõtlesin palju nõudepesija ikka inglise keelt peab rääkima. Koha ülemus andis mulle siis paberid, mis pidin ära täitma, küsis mõned küsimused ja siis sain vormi. Vormiks oli särk, peapael ja siis mingi märk, mille pidi rinda panema. Üks itaalia poiss hakkas mind õpetama, tutvustas mind terve köögiga ja siis pidin sabas tal olema. Kuulutuses oli kirjas et nõudepesija ja köögi abi aga tuli välja, et pidin hoopis ettekandjaks hakkama, siis tuli küll hirm sisse. Süsteem oli selline, et üks naine oli seal ees, kes juhatas inimesi lauda, siis oli üks tüdruk, kes tegeles jookidega ja köögis oli ka 7 inimest ja peale meie oli veel 4 ettekandjat. Meie töö nägi välja selline, et algul viisime lauda külma suure veepudeli, siis kui lapsi oli siis lastele pliiatsid ja värvimislehe, siis läksime küsima, mida juua võib pakkuda. Seal oli laudu mingi 50 või rohkem, väga suur koht ja palju inimesi. Hästi palju oli seina juurde ekraane pandud, sinna pidime oma koodi trükkima ja siis panema mitu inimest on lauas, sain isegi lauanumbrid selgeks. Siis valisin joogid ekraani pealt ja saatsin baariletti ja baari tüdruk viis need ise lauda. Järgmisena läksin küsima, mida söövad, kuna kõik oli mexico pärane siis olid toidunimed ka väga rasked minu jaoks. Söögid panin samamoodi ekraanil ja saatsin kööki, kui toidud valmis siis tuleb üks tüdruk kandikuga ja mina pean pean sinna laua juurde minema ja lauale panema. Kohe õpetati järjekord ka selgeks, mis järjekoras need seal kandikul on. Siis tuli magustoitude kohta küsida ja laud ära koristada. Töö on lihtne ja väga meeldiv aga kahjuks pole minu ingliskeel selleks nii hea, nad andsid küll menüü kaasa, et saan kodus vaadata ja helistavad aga olen enam kui kindel, et mind ei võeta sinna, sest koguaeg peab ainult suhtlema. Ta alguses ütles ka, et on näha, et saad kõigest aru aga vastu räägid veel vähe, ja et see äri on 35 aastat tegustenud, et teenindajad peavad head olema.  Saate fb-st vaadata ka, nimi on Pancho`s Mexican Villa Restaurant. Mingi poolteist tundi olin kui lasti koju minna, ma olin enam kui kindel, et tööd ei saa aga polnud väga õnnetu ka, sest esimene intervjuu/proovipäev Austraalias tehtud, järgmine läheb kindlasti paremini. Tagasi hostelisse jõudes vaatasin, et tuba on kohvreid täis, õnneks üks paar otsustas ikkagi eraldi toa võtta niiet jäi ainult kaks. Üks on kanadast ja teine singapurist, mõlemad tunduvad okeyd.

Pilte tuleb aina vähem, sest pole midagi väga pildistada ja ei viitsi ka enam väga. Vabandust !!

Nii hea oli asjad lõpuks kohvrist välja saada

22.-25.veebruar

22.veebruar Hommikul käisin ruttu pesemas ära, sest ei teadnud kas saab enam pesema kuskile. Sõime viimased nuudlid ja kirjutasime end hostelist välja. Läksime selle suure kuumusega jälle kohvritega tänava peale. Istusime mõned tunnid raamatukogus, kui kõht tühjaks hakkas minema. Ma leidsin vahepeal ühe eestlase, kes kutsus mind farmi tööle. Loodan, et läheb õnneks ja saab minna,  pidi Perthist 170 km kaugusel olema. Üks eestlane pakkus ka koristaja tööd, eks paistab võibolla saame nädal aega seal töötada ja siis farmi liikuda. Cärol leidis ka ühe naise, kes oli meist huvitatud et läheksime lapsi hoidma ja kodutöid tegema, peavarju ja söögi eest ja natuke teenime lisa ka. Kuna meil raha on nüüd ainult söögi jaoks siis oleks ka selle pakkumise üle väga õnnelikud.Läksime siis poodi ja ostsime enamus allahinnatud tooteid. Lõpuks on vaheldus nuudlitele,  oli ka aeg. Sõime kõhud täis ja saatsime mõned cvd veel. Kell liikus nii kiiresti õhtusse, et me ei jõudnud ööbimiskohta vaadata. Mõte oli siis pargis magada, aga kuna me pesema tahtsime ikka siis läksime esimesse hostelisse tagasi, et küsida kas saab väikse raha eest pesema. Saime siiski tasuta ja tegime end korda. Siis läksime uuesti uurima, et me annaks mõlemad natuke raha ja oleks nõus töötama, et äkki võime all teleka toas diivanitel magada. Nii häbi oli, et punastasime korda mööda seal. Ta helistas ülemusele ja ülemus oli nõus. Ülemus ütles, et me madratsid võtaks ja saame ühte suurde ruumi magama. Siin töötab üks eesti poiss ka, nagu raha eest ikka ja saime temaga ühte tuppa. Saime nõud ja uued voodiriided. Ülemus tahab homme kokku ka saada, et tal meile vist tööd. Läksime mõneks tunniks linna peale igavusest. Tagasi jõudsime mingi 1 ajal öösel, ma skypesin ema ja õega natuke ja pool 3 ajal jäin magama.

23.veebraur Ärkasime pool 10 et jõuaks süüa ja natuke olla enne kui  tööga pihta hakkame, sest olime kokku leppinud et alustame kell 11. Töö oli lihtne, panime pesu masinasse ja tööle ja siis kuivatisse, siis käisime kontrollimas mitu voodit igas toas vaba on, siis panime teki ja padjapüürid ümber tekkide. Lõpetasime kell 3 ja saime ka oma pesu pestud. Tegime paar võikut ja nüüd ootame millal ülemus tuleb. Eile kirjutas üks eestlane ja kutsus randa, aga kuna meil pole veel kindlat olemist siis ei saa kellegagi kokku ka praegu v.a selle poisiga saan õhtul kokku, et sellest farmi tööst lähemalt rääkida. Ma ütlesin kohe, et peaks Melbsis natuke veel raha koguma, enne kui tulema hakkame ja nüüd on tulemus käes. Peagi oligi kell õhtu ja pidime hostelist ära minema, sest rohkem tööd polnud. Õnneks saime kohvrid hostelisse jätta, et vähemalt ei pidanud neid tassima. Tegime pisikese pikniku jõe ääres ja mõtlesime mis edasi, ega midagi teha polnud pidime õues magama. Saime teada, mis tunne on olla kodutu ja nüüd mul on kõikidest inimestest veel haledam. Natuke aega magasime kuskil hotelli õualal, seal saime tunnike magada kui minema aeti. Läksime siis kuskile auto parkla hoonesse, kuna päris väljas ei julgenud magada, sest Aussis pidi üle 30000 inimese aastas ära kaduma.

24.veebrauar Hommikul aeti meid kell 7 üles, vähemalt oli tore mees, ütles ilusasti tere hommikust ja et aeg oleks lahkud siit. Tegime jõe ääres jälle pikniku ja mõtlesime päeva plaani, sest aeg läheb muidu jälle ruttu õhtusse. Läksime siis hostelist läbi, kus meie kohvrid olid ja võtsime läpakad ja asjad kaasa. Ülemus oli nüüd seal ja ütles, et tal ühele tööd pakkuda, kuna Cärol rääkis enne ka temaga telefonis siis Cärol võttis pakkumise vastu. Nüüd ta teeb igapäev kaks tundi tööd tasuta peavarju eest tööd. Ainuke jama on see, et ta on nüüd kinni seal kaks kuud, sest enne ta lahkuda ei või. Peab omale töö kõrvale otsima ja elab tegelikult väga odavalt ära. Läksime siis raamatukokku netti,  et tööd veel otsida. Kell hakkas 11 saama ja oli aeg agentuuri poole minna, registreerisime end ära ja saatsime ka kaks cvd seal, oleks rohkem saatnud aga igapäev saab ainult kaks. Peale seda läksime ostsime poest natuke näksimist ja hakkasime mulle hostelit otsima, et ehk saan ka peavarju töö eest. Esimesed 5 kohta ütlesid, et neil juba olemas ja tuju läks täiesti nulli et ei leiagi endale ööseks peavarju. Õnneks üks eesti noormees ütles, et võib tema juurde ka minna, aga ma nii päris ei tahtnud, tahaks ikka ise endaga hakkama saada. Järgmises hostelis leidsingi endale koha vähemalt üheks ööks. Kuna väljas oli palav siis see mees pakkus kohe külma limonaadi, ütlesime viisakalt ei, aga andis ühe ikka. Läksime Cäroliga tema hostelisse minu asjadele järgi. Cärol saatis mu poolele maale ära, nii naljakas oli eraldi minna, nüüd olin juba harjunud koguaeg kellegiga koos olema. Melbsis oli meil tegelt väga pikk vahemaa, praegu ainult paar kilomeetrit ja kuna me oleme harjunud päevas kuni 10 km jalutama, siis see vahemaa on ikka väga lühike. Tagasi jõudsin siis see mees andis mulle linad ja uste koodid ja ütles et ma kellegile ei räägiks et tasuta siin ikkagi elan.  Väga tore mees on pakub koguaeg süüa ja juua, aga ma keeldun koguaeg sest niigi on häbi siin elada. Käisin pesemas ära ja läksin juba voodisse. Mul on kaks toakaaslast, üks on inglane ja teine sakslane. Nad läksid seven elevenisse ja küsisid kas soovin ka midagi. Tegin väikese play listi ja jäin juba kell 9 magama.

25.veebruar Ärkasin öösel mitu korda üles, ma isegi ei tea miks, midagi uut minu puhul. Pool 10 kadus uni ära ja otsustasin päevaga pihta hakata. Keetsin köögis omale putru.Üks tegi pannkooke seal ja siis see omanik ütles, et need tasuta et võid ka võtta aga jäin oma pudrule truuks.Tegin end natuke korda ja siis ütlesin, et olen valmis tööga alustama. Töö oli lihtne, pidin oma toa ja ühe teise toa põranda pühkima ja pesema. Siis õues alustasin natuke aiaga ka, jõudin 5 min teha, kui ta ütles, et  liiga palav on, et jätame selle homseks. Väga tore oli kuulda, et saan natuke veel olla. Pakkus mulle jääkülma coca colat aga ütlesin, et mul vesi olemas. Teised kõik maksavad automaati, et juua ja snäkke saada, siis mulle tahtis tasuta anda ja see oli teiste suhtes ebaõiglane. Käisin ruttu pesemas ja liikusin raamatukogu poole. Cärol oli alles tööga alustanud ja otsustasime hiljem kokku saada. Kui olin tunnike raamatukogus olnud siis Cärol küsis äkki tahan hoopis sinna tulla, et jooks kohvi, et ta ei viitsi linna tulla, aga mul oli raamatukogus tegemist. Istusin kuskil kella 6ni raamatukogus, teepeal viisin ühe cv ka ühte restorani, kus otsiti töötajat. Enam ei soovita kellegil Aussi tulla, sest siin ei ole enam tööd, kõik kohad on seljakotimatkajaid täis ja 100 inimest kandideerib ühte kohta, ja esimesi paari vaadatakse vb ainult. Elu on siis nii raskeks läinud, peab väga joppama, et tööd saada ja peab kõvasti peale käima igal pool. Kui hostelisse jõudsin siis omanik tutvustas mind ühe itaalia poisiga, nad läksid supermarketisse ja kutsusid mind ka kaasa aga mul polnud tahtmist minna. Omanik ütles  ka, et ära endale süüa tegema hakka, et itaalia poiss hakkab meile midagi maitsvat valmistama. Nõme oleks teiste toitu süüa ja läksin ruttu omale makarone keetma, et jõuan ruttu ära süüa kui tagasi tulevad. Kahjuks siiski ei jõudnud ja küsis miks ma teen süüa, et ütles et itaalia poiss hakkab tegema. Sõin siis kõhu täis ja ronisin voodisse pikutama, täna oli esimene päev kus mõni pisar ka tuli, sest olukord tundub nii lootusetu. See sama eesti noormees, kes öömaja ka pakkus kirjutas mulle ühe oliivifarmi kontaktid, et ehk saab sinna. Homme teen proovi, nii loodan et saan sinna. Neljapäeval on muidu üks töövestlus ka,eks näib kuidas see läheb aga tundub suht lootusetu sest ta algul ütles kolmapäeval, siis teisipäeval ja siis lõpuks neljapäeval. Selline tunne on et kasutavad inimesi ära, et igapäev tuleb keegi proovipäevale saab natuke raha ja siis öeldakse et ei saa tööd. Hea odav ju nii ära kasutada inimesi, iga päev uus proovipäeval.

Seina sees tudusime

Miljonivaatega õhtune piknik

kodutuuu jee 

Miljonivaatega hommikusöök

19.-21.veebruar

19.veebruar Mul kadus hommikul  esimesena vist uni ära, sest me olime nii palju maganud juba, aga kuna ma ei saanud välja minna,sest siis oleks teised ka ärganud siis üritasin edasi magada.Lõpuks üks poistest ärkas, ütles et kui tahate käige wc-s ja siis sõidame kohe edasi. Käisime pesime hambad ka ära ja tahtsime täiega vett juua. Me oleme igas wc-s oma veepudelit täitnud, mul sai vesi lihtsalt otsa aga Cärol oli eelmises kohas täitnud, kui ma magasin ja see vesi oli vastik soolane. Mõtlesime, et siin on parem aga kahjuks oli samasugune. Ostsime kohvikust siis omale kohvi, sest nii unine olemine oli ja oli aeg edasi sõita. Tegime kohvi kõrvale omale võikud ka ja nautisime oma hommikusööki. Üks poistest magab ikka veel, aga neil vist plaan seekord terve öö sõita, et kindlasti Perthi jõuda.  Cärol jäi ka magama niiet mul hakkas igav, läksin istusin ette, et niisama välja vaadata. Eddy küsis kas tahan ise sõita, teist korda ma seda küsida  lasknud ja olin nõus. Järgmised kolm tundi sõitsin siis mina, väljas oli nii kuum ja meil konditsioneer enam ei töötanud. Hoidsime aknad lahti aga tee tolmas nii räigelt, et pärast oli terve karavan punast tolmu täis. Mul oli selline tunne, et see tee ei lõppegi kunagi ära, nii kui mäest alla nägin siis läks tee pikaltpikalt  edasi. Kolm tundi ainult otse mäest alla ja üles ja nüüd meenutas maastik savanni.Terve tee peale tuli ainult kolm autot vastu ja neist kaks olid kollased koolibussid , mida mina ainult filmidest näinud olen.Naljakas oli, et nad seal sõitsid, sest ühtegi küla ega maja polnud ainult põõsad igalpool. Joogijanu oli ka suur sest vesi oli otsas kõik. Karin kirjutas ka vahpeal, et minu TFN number oli ära tulnud, mul oli nii heameel sest tegin selle alles kolmapäeval aga Cärol juba ammu ja tema oma polnud ikkagi tulnud, ma arvasin et minu oma ei jõua ka niinii pea. Lõpuks tegime peatuse kivist seina juures. Tegelt pidi seal maksma  aga poisid ei maksnud ja me otsustasime ka mitte maksta. Tagasi jõudes käisime dužhi all ära, selle eest pidi ka kindlasti maksma aga me käisime tasuta. Ostsime endale vahepeal krõpsu ja žhokolaadi, ning tegime nuudleid ja muna saiu. Kuna elekter oli üldse kõik kadunud, siis kasutasime ka vorsti ja juustu ära, et need pahaks ei läheks. Kõht täis mõtlesime, et tukastame natuke, kell oli ka juba 7 õhtul. Aga und ikkagi ei tulnud niiet jõime ühe siidri/õlle ära, pärast seda tuli kohe uni. Kella 11 ajal üritas Cärol mind üles ajada, et saame suitsu osta, aga kuna mul oli nii sügav uni siis ma ei tahtnud ärgata. Kell pool 12 pidin end ikka üles ajama sest jõudsime Perthi. Poisid tegid endale süüa jälle ja pakkusid meile ka sest meil endal polnud enam midagi. Üritasime vihmuti all nõusid pesta, et saaks teed teha. Poisid läksid ookeani äärde veini jooma ja kui meil tee valmis oli siis liitusime nendega. Kell kaks öösel parksisime auto ära ja jäime magama. Cäroli saatsin poiste vahele ja ise magasin põrandal.

20.veebruar Täpselt kuu aega tagasi alutasin oma reisi Austraaliasse, uskumatu kuidas aeg lendab, selline tunne, et olen siin alles kaks nädalat olnud. Muide kallid sõbrad meil ei ole enam 9 tundi vahet vaid ainult 6 J Hommikul ärkasime kõva koputamise peale, me teadsime et seal parkida ei tohi, aga ei arvanud, et meid kell 7 juba ära aetakse. Sõitsime siis auto pesulasse ja hakkasime autot seest ja väljast küürima. Kõht oli tühi ja väljas oli nii palav, et midagi hingata polnud. Õnneks üks poistest pakkus küpsiseid niiet midagigi saime hamba alla. Sõitsime siis kuskile hosteli ette, kuhu poisid läksid  ja maksime tripi eest 233 dollarit. Kuna see hostel nägi nii õudne välja ja 24 inimest oli ühes toas siis ei olnud eriti kutsuv, aga kuna raha ei olnud väga alles siis läksime uurima kas ruumi on üldse. Ruumi polnud ja palusid homme uuesti helistada, aga andsid ühe teise hosteli aadressi. Nii me siis hakkasime bussijaama pole liikuma. Muide bussiga saab tasuta sõita, see oli väga positiivne meile. Väljas oli 36 kraadi sooja ja nii raske oli kõndida hosteli poole, mul oli lennukisõidu ajal kohver ka kuskil katki läinud niiet väga raske oli liikuda. Puhkasime iga paari meetri tagant ja jõime vett, energiat ka väga polnud, sest polnud ju midagi söönud.  Lõpuks arvasime, et oleme enam vähem õige kohal peal ja uurisime kaarti. Üks poiss nägi meid ja näitas, et siin samas ongi hostel, me olime kogematta õige ukse ees seisma jäänud.  Kuskil kirja ega midagi polnud, nii et meil vedas, et ta seal oli. Saime siis 8 inimese tuppa, saime puhtad voodiriided ja nõud. Mina ei saa aru kuidas inimesed sellistes hostelistes nii kaua elada saavad, need näevad tõsiselt õudsad välja. Käisime poes ja ostsime nuudleid ja mingi lavaši moodi asja kõrvale. Meil rahad nii otsas, et priisata pole midagi, elame päev ja öö korraga ja oleme õnnelikud, kui peavarigi olemas on. Sõime kõhu täis ja läksime raamatukokku, et minu CV-d välja printida, alguses läks midagi nässu niiet jäin 3 dollarist ilma, sest 12 paberit tuli valesti välja. Mõned saime välja lastud ja hakkasime hosteli poole tagasi liikuma. Leidsime ka odavama hosteli, kuhu homme ümber kolime. Käisime pesus ja otsustasime jälle nuudleid teha, sest kõhud olid tühjad.  Siin on nii palju erinevaid kultuure, niiet iga inimene teeb erinelt süüa ja seda on nii naljakas vaadata. Aga kuskil 10 inimest on korraga köögis ja teeb süüa ja väljas sööb ka veel 20 inimest. Igaüks peseb enda järelt nõud ja oma nõud tuleb ilusti hoida, kui ära kaotad peab juurde maksma. Toas elavad poisid ja tüdrukud koos, ma nägin ühe toakaaslase ka ära lõpuks. Siin on inimesi igast rahuvses, igalt maalt on kedagi :d Inimesi on ka palju kõik hostelid on meiesuguseid seljakottimatkajaid täis. Kell on palju juba head ööd, homme peame hostelist juba enne 10 väljas olema. Leidsime hostelist ühe eestlase ka juhuslikult, kes oli Lihulas sündinud.

21.veebruar Ärkasime 9 st ja läksime alla kohvi jooma. Panime kodinad kokku ja hakkasime teise hosteli poole liikuma. Kirjutasime end sinna sisse ära ja hakkasime nuudleid jälle sööma. Siis suundusime raamatukokku, et CV-si saata. Kella kaheni istusime seal ja otsustasime aussjobi üles otsida. Kõik bussid siin loomulikult tasuta pole aga meie nihverdasime end tasuta bussi, sõitsime linnast välja ja avastasime, et seda tänava numbrit polnud nende kodulehel. Helistasime, et küsida tänava numbrit ja tuli välja, et neil polegi enam kontorit, saatsin neile CV ära ja esmaspäeval teeme skype kõne. Bussiga tagasi me enam tasuta ei saanud, sest sellel bussijuhil ei olnud suva. Läksime siis tagasi hosteli, et süüa ja pesemas käija, väljas on ikka nii kuum, et vastik ja uimane on olla. Õhtul läksime kohvikuid ja asju vaatama, et kuskile CV-sid anda. Üks koht oli kinni aga silt oli akna peal, et otsivad klienditeenindajat, me lükkasime sealt isegi ukse vahelt CV-d läbi. Põhilised tänavad läbi jalutatud istusime pinkide peale ja tegime pikka neti tuuri. Selles hostelis on põhilised toakaaslased prantslased ja nad on nii ülbed. Hostelisse tagasi jõudes küsisime millsied voodid vabad on siis nähvas mina ei tea vaadake ise. Siis keegi oli tühjast voodist padja ära võtnud, niiet Cärol läks uut küsima. Aga loobus, sest talle pakuti kellegi patja, kus oli ma ei tea mitu ööd magatud.

Sellel teel polnud lõppu

Kivi pääl 

Sisaliiiik 

Selline paks punane tolm siis, terve van oli täis seda

Ainult lösutasime

Kivisurfar 

Nagu vanglas :D

Väga njämma tõesti

 Kena parandus kohvril, lennujaamas lõhuti ära :(

17.-18.veebruar

17.veebruar Hommikul kell 8 oli äratus,ütleme nii et öösel väga magada ei saanud sest nii külm oli. Jõime teed ja sõime küpsist ja nautisime ilusat hommikut. Pesime pead ja hambad ja tegime end natuke korda. Nii hea on ikka, kui on vesi ja pliit ja kõik olemas. Läksime korra veel ookeani äärde jalutama nüüd on alles tunne, et olen Aussis sest maastik on ilus ja teistsugune. Melbsis oli kõik nii tavaline, linn nagu linn ikka. Kell 10 olime kõik valmis ja ootasime kuni sõber oma asjad kokku paneb ja siis hakkasime edasi sõitma. Peatusime hästi tihti, sest käisime seda great ocean roadi vaatamas. Iga natukese aja tagant oli peatus vahepeal sõitsimegi ainult 10min, naersime Cäroliga et me võime järgmisesse kohta jala ka juba liikuda siis. Ei tegelt olime tänulikud, et nad meile neid kohti näidata viitsisid sest nad ise olid juba käinud seal. Käisime vahepeal kuskil linnas, ostsime poest süüa ja sõime kuskil kõhu ka täis.Poes läks mõlemal kuskil 60 dollarit, ütleme niiet rahadega meil väga kiita pole, niiet üritame rohkem mitte raisata.Kaks kõige kallimat asja oli loomulikult suitsupakk ja siider. Mõlemad 20 dollarit peaaegu. Kui Eestis peab igalpool wc eest tasuma siis siin on igapool tasuta. Järgmises peatuses saimegi telefoni laadida ja dušhi all käija. Kuna me hommikul juba pead pesime siis mõtlesime, et hüppame lihtsalt korra läbi. Jumal tänatud, et me hommikul pead pesime, sest vesi oli jääkülm seal.  Poisid pesid ruttu ja hakkasid omale spagette valmistama. Telefonide, läpakate akud täis, kõhud ka ja oli aeg edasi liikuda. Kella 6 ajal jäime meie magama ja ärkasime kuskil 12 ajal. Vahepeal ärkasime mõne peatuse peale üles, kui nad tankimas käisid ja McDonaldsis söömas.Siis nad käisid kuskil drive in-s, kus sai alkoholi osta, nad ostsid suure kasti õlut juurde. Cärol ütles ka neile, et see hea õlu, et ta ostis sama, siis see poiss ütles et jõi Cäroli omad ära sellepärast ostis sama.Kella 12 ajal tahtsid poisid ka siis magama jääda. Me olime kuskil linna ääres, niiet telki ei saanud kuskile eriti üles panna ja väljas oli väga külm ka. Niiet Cärol läks poiste kõrvale ja mina läksin madratsiga põrandale. See oli võrreldes telgiga luksus, soe ja pehme ase.

18.veebruar Ärkasin hommikul selle peale, et üks poistest oli üles ärganud ja kolistas. Ajasin Cäroli ka üles ja ütlesin, et ma lähen pissile kuskile ruttu, sest me hakkame kohe edasi liikuma. Nad ütlesid, et sõidame kuskil 2-3 tundi ja siis sööme hommikust, me muidugi magasime terve selle aja, et aeg kiiremini läheks sest kõhud oli tühjad.Lõpuks jõudsime kuskile väikesesse linna, kus poisid poodi läksid. Me tõime wc-st omale vett, et saaks kohvile,nuudlitele vett keeta ja panime munad ka keema. Poisid jõudsid tagasi ja ütlesid, et me liigume edasi natuke, niiet me siis üritasime oma nuudlikaussi ja kohvi laual paigal hoida ja teine poiss hoidis potti kinni, kus meie munad keesid pliidil. Polnud väga tore vaadata kaussi, kus on toit aga süüa ei saa :D Õnneks sõitsime kuskil  7min ja olime kohal. Sõime toidu lõpuni ja pesime nõud wc-s ära, sest nõusid on ainult kahele ja poisid tahtsid ka sööma hakata. Poisid käisid pesemas selle ajaga ära juba, kui me oma nõusid pesime ja kohvi nautisime. Võtsime oma pesemisasjad ja läksime ka pesema. Kaks taala ja saad pesta kaua tahad. Kõik dušhid olid eraldi ruumides ehk igas ruumis oli dušhinurk,wc pott ja kraanikauss. Ma panin esimese asjana oma telefoni laadima, sest teadsin et täna rohkem telefoni laadida ei saa. Vesi oli hea soe, niiet nautisime seda mõnuga. Pesime ja sättisime kokku kuskil 45 min kui välja läksime olid poisid juba  valmis edasi minema. Me oleme laisad ja sööme nuudleid ja värke, nad keedavad igakord omale makarone ja söövad bolognese kastmega. Nüüd nad tahtsid 24 tundi vahetustega sõita, niiet üks poiss tuli taha magama. Kuna meil oli igav siis hakkasime siidrit jooma. Väljas oli nii palav ja kuna enamjaolt ainult istume ka siis esimene siider hakkas kohe pähe. Ma jõin oma 3 siidrit ära ja Cärol oma kolm õlut ja alustasime oma veiniga jälle, mis eelmisest korrast alles jäi.Kuna see kast oli 4 liitrine, siis ma arvan et meil oli kaks liitrit kindlasti alles veel. Istusime koos ees kõrvalistmel ja jutustasime rohkem kui tavaliselt, sest nüüd oli väike julgestus olemas.Poisid jõid ka natuke veini, siin on väike promill ju lubatud. Esimesed kängurud, keda me nägime olid tee ääres surnud, milline vedamine:D Vahepeal küsisime pissi peatust, metsa moodi asju siin tee ääres pole niiet pidime mingi imetillukese põõsaga hakkama saama keset tundrat. Mingi kell vahetasid poisid kohti, üks läks magama ja teine rooli, me kasutasime jälle võimalust ja käisime pissil. Mõlemad olime suht purjus ja keerasime kuskil  7 ajal magama juba, sest uni tuli peale. Cärol ajas mind kuskil 10 ajal üles ja kutsus pissile sest poisid tegid kuskil peatuse, ma olin nii väsinud, et ei viitsinud minna. Siis Cärol küsis kas ma võileiba tahan süüa aga uni oli nii magus, et ma ei viitsinud end püsti ajada. Ärkasin kell 1 selle peale üles, et mingi võõras hääl oli autos ja rääkis inglise keeles(poisid räägivad omavahel prantsuse keeles), ehmatasin end poolsurnuks sest mõtlesin, et politsei. Selle autoga võib tegelt kahekesi sõita ainult. Aga tuli välja, et oleme piiripunktis ja see kontroll käis vaatamas, et meil puuvilju ega midagi pole. Prügikastis ei või isegi õunakoori ega midagi olla. Cärol jäi oma kahest õunast ilma, mis ta poest ostis. Enne polnud tal isu neid süüa aga kui ilma jäi siis tuli õuna isu peale. Poistel on ühes kausis kanepit ka, mida nad enamjaolt ainult enne magamaminekut teevad. Kontroll nägi ka seda kanepit aga ei öelnud midagi. Nii naljakas, et kanepit võid üle viia aga puuvilja ei või :D Igatahes tere tulemast Lääne-Austraaliasse !! J Järgmine kord ärkasime suure paugu ja pidurdamise peale üles. Olime kängurule otsa sõitnud, väga vahva. Õnneks oli ainult juhi poolne plastmass katki, isegi tuli jäi terveks. Meil väike hirm ka, et küsivad meilt ka selle eest veel raha, siis meil ei jää üldse eriti raha alles.  Cärol vaatas telefonis kella ja ütles, et kell pool neli. Käisime siis ruttu pissil jälle, kui nagunii peatus oli. Ronisime voodisse tagasi ja ma vaatasin kella, minu kell näitas pool kaks. Algul ei saanud pihta, et missasja kell üks olime piiripunktis ja kell pool 2 sõitsime kängurule otsa, et enda meelest magasime kauem. Aga aeg läheb ju tagasi ja mul oli telefon automaatselt tagasi juba liikunud. Edasi sõitsime väga aeglaselt, sest pimedas hüppab neid kängurusi rohkem üle tee ja teist korda otsa sõita ei tahtnud. Ma polnud veel magama jäänud, kui tundsin jälle pidurdamist, vaatasin välja jänesed olid tee peal, ülbed ka ei liikunud kuskile, lihtsalt passisid. Naljakas on see, et liiklus oli täiega hõre, 2 autot võibolla 3 tunni jooksul ja ikka sõitsime kängurule otsa. Sõitsime mingi 20 min ainult, kui jäime kuskil bensiinijaamas seisma, sest poisid tahtsid ka ikkagi magada. Läksime wc-sse hambaid pesema ja ootasime väljas kuni poisid oma asjadega tegutsevad autos.Seal sai ka 4 dollari eest ennast pesta aga see nägi nii õudne välja,et ei kutsunud pesema, sitikaid ja ämblikke täis. Kuna eile magas Cärol poiste kõrval siis täna pidin seda mina tegema, üritasin ikka Cärolit moosida, et saaks ise põrandale aga ei aidanud. Õpetasime poistele natuke eesti keelt, õhtuti oskavad nüüd head ööd öelda :D Nii tore on trippida ja kahju, et me Perthile nii kiiresti läheneme, sest meil ei ole õrna aimugi, kuhu me läheme seal.