Elu Austraalias: 19.-21.veebruar

19.veebruar Mul kadus hommikul esimesena vist uni ära, sest me olime nii palju maganud juba, aga kuna ma ei saanud välja minna,sest siis oleks teised ka ärganud siis üritasin edasi magada.Lõpuks üks poistest ärkas, ütles et kui tahate käige wc-s ja siis sõidame kohe edasi. Käisime pesime hambad ka ära ja tahtsime täiega vett juua. Me oleme igas wc-s oma veepudelit täitnud, mul sai vesi lihtsalt otsa aga Cärol oli eelmises kohas täitnud, kui ma magasin ja see vesi oli vastik soolane. Mõtlesime, et siin on parem aga kahjuks oli samasugune. Ostsime kohvikust siis omale kohvi, sest nii unine olemine oli ja oli aeg edasi sõita. Tegime kohvi kõrvale omale võikud ka ja nautisime oma hommikusööki. Üks poistest magab ikka veel, aga neil vist plaan seekord terve öö sõita, et kindlasti Perthi jõuda. Cärol jäi ka magama niiet mul hakkas igav, läksin istusin ette, et niisama välja vaadata. Eddy küsis kas tahan ise sõita, teist korda ma seda küsida lasknud ja olin nõus. Järgmised kolm tundi sõitsin siis mina, väljas oli nii kuum ja meil konditsioneer enam ei töötanud. Hoidsime aknad lahti aga tee tolmas nii räigelt, et pärast oli terve karavan punast tolmu täis. Mul oli selline tunne, et see tee ei lõppegi kunagi ära, nii kui mäest alla nägin siis läks tee pikaltpikalt edasi. Kolm tundi ainult otse mäest alla ja üles ja nüüd meenutas maastik savanni.Terve tee peale tuli ainult kolm autot vastu ja neist kaks olid kollased koolibussid , mida mina ainult filmidest näinud olen.Naljakas oli, et nad seal sõitsid, sest ühtegi küla ega maja polnud ainult põõsad igalpool. Joogijanu oli ka suur sest vesi oli otsas kõik. Karin kirjutas ka vahpeal, et minu TFN number oli ära tulnud, mul oli nii heameel sest tegin selle alles kolmapäeval aga Cärol juba ammu ja tema oma polnud ikkagi tulnud, ma arvasin et minu oma ei jõua ka niinii pea. Lõpuks tegime peatuse kivist seina juures. Tegelt pidi seal maksma aga poisid ei maksnud ja me otsustasime ka mitte maksta. Tagasi jõudes käisime dužhi all ära, selle eest pidi ka kindlasti maksma aga me käisime tasuta. Ostsime endale vahepeal krõpsu ja žhokolaadi, ning tegime nuudleid ja muna saiu. Kuna elekter oli üldse kõik kadunud, siis kasutasime ka vorsti ja juustu ära, et need pahaks ei läheks. Kõht täis mõtlesime, et tukastame natuke, kell oli ka juba 7 õhtul. Aga und ikkagi ei tulnud niiet jõime ühe siidri/õlle ära, pärast seda tuli kohe uni. Kella 11 ajal üritas Cärol mind üles ajada, et saame suitsu osta, aga kuna mul oli nii sügav uni siis ma ei tahtnud ärgata. Kell pool 12 pidin end ikka üles ajama sest jõudsime Perthi. Poisid tegid endale süüa jälle ja pakkusid meile ka sest meil endal polnud enam midagi. Üritasime vihmuti all nõusid pesta, et saaks teed teha. Poisid läksid ookeani äärde veini jooma ja kui meil tee valmis oli siis liitusime nendega. Kell kaks öösel parksisime auto ära ja jäime magama. Cäroli saatsin poiste vahele ja ise magasin põrandal.

20.veebruar Täpselt kuu aega tagasi alutasin oma reisi Austraaliasse, uskumatu kuidas aeg lendab, selline tunne, et olen siin alles kaks nädalat olnud. Muide kallid sõbrad meil ei ole enam 9 tundi vahet vaid ainult 6 J Hommikul ärkasime kõva koputamise peale, me teadsime et seal parkida ei tohi, aga ei arvanud, et meid kell 7 juba ära aetakse. Sõitsime siis auto pesulasse ja hakkasime autot seest ja väljast küürima. Kõht oli tühi ja väljas oli nii palav, et midagi hingata polnud. Õnneks üks poistest pakkus küpsiseid niiet midagigi saime hamba alla. Sõitsime siis kuskile hosteli ette, kuhu poisid läksid ja maksime tripi eest 233 dollarit. Kuna see hostel nägi nii õudne välja ja 24 inimest oli ühes toas siis ei olnud eriti kutsuv, aga kuna raha ei olnud väga alles siis läksime uurima kas ruumi on üldse. Ruumi polnud ja palusid homme uuesti helistada, aga andsid ühe teise hosteli aadressi. Nii me siis hakkasime bussijaama pole liikuma. Muide bussiga saab tasuta sõita, see oli väga positiivne meile. Väljas oli 36 kraadi sooja ja nii raske oli kõndida hosteli poole, mul oli lennukisõidu ajal kohver ka kuskil katki läinud niiet väga raske oli liikuda. Puhkasime iga paari meetri tagant ja jõime vett, energiat ka väga polnud, sest polnud ju midagi söönud. Lõpuks arvasime, et oleme enam vähem õige kohal peal ja uurisime kaarti. Üks poiss nägi meid ja näitas, et siin samas ongi hostel, me olime kogematta õige ukse ees seisma jäänud. Kuskil kirja ega midagi polnud, nii et meil vedas, et ta seal oli. Saime siis 8 inimese tuppa, saime puhtad voodiriided ja nõud. Mina ei saa aru kuidas inimesed sellistes hostelistes nii kaua elada saavad, need näevad tõsiselt õudsad välja. Käisime poes ja ostsime nuudleid ja mingi lavaši moodi asja kõrvale. Meil rahad nii otsas, et priisata pole midagi, elame päev ja öö korraga ja oleme õnnelikud, kui peavarigi olemas on. Sõime kõhu täis ja läksime raamatukokku, et minu CV-d välja printida, alguses läks midagi nässu niiet jäin 3 dollarist ilma, sest 12 paberit tuli valesti välja. Mõned saime välja lastud ja hakkasime hosteli poole tagasi liikuma. Leidsime ka odavama hosteli, kuhu homme ümber kolime. Käisime pesus ja otsustasime jälle nuudleid teha, sest kõhud olid tühjad. Siin on nii palju erinevaid kultuure, niiet iga inimene teeb erinelt süüa ja seda on nii naljakas vaadata. Aga kuskil 10 inimest on korraga köögis ja teeb süüa ja väljas sööb ka veel 20 inimest. Igaüks peseb enda järelt nõud ja oma nõud tuleb ilusti hoida, kui ära kaotad peab juurde maksma. Toas elavad poisid ja tüdrukud koos, ma nägin ühe toakaaslase ka ära lõpuks. Siin on inimesi igast rahuvses, igalt maalt on kedagi :d Inimesi on ka palju kõik hostelid on meiesuguseid seljakottimatkajaid täis. Kell on palju juba head ööd, homme peame hostelist juba enne 10 väljas olema. Leidsime hostelist ühe eestlase ka juhuslikult, kes oli Lihulas sündinud.

21.veebruar Ärkasime 9 st ja läksime alla kohvi jooma. Panime kodinad kokku ja hakkasime teise hosteli poole liikuma. Kirjutasime end sinna sisse ära ja hakkasime nuudleid jälle sööma. Siis suundusime raamatukokku, et CV-si saata. Kella kaheni istusime seal ja otsustasime aussjobi üles otsida. Kõik bussid siin loomulikult tasuta pole aga meie nihverdasime end tasuta bussi, sõitsime linnast välja ja avastasime, et seda tänava numbrit polnud nende kodulehel. Helistasime, et küsida tänava numbrit ja tuli välja, et neil polegi enam kontorit, saatsin neile CV ära ja esmaspäeval teeme skype kõne. Bussiga tagasi me enam tasuta ei saanud, sest sellel bussijuhil ei olnud suva. Läksime siis tagasi hosteli, et süüa ja pesemas käija, väljas on ikka nii kuum, et vastik ja uimane on olla. Õhtul läksime kohvikuid ja asju vaatama, et kuskile CV-sid anda. Üks koht oli kinni aga silt oli akna peal, et otsivad klienditeenindajat, me lükkasime sealt isegi ukse vahelt CV-d läbi. Põhilised tänavad läbi jalutatud istusime pinkide peale ja tegime pikka neti tuuri. Selles hostelis on põhilised toakaaslased prantslased ja nad on nii ülbed. Hostelisse tagasi jõudes küsisime millsied voodid vabad on siis nähvas mina ei tea vaadake ise. Siis keegi oli tühjast voodist padja ära võtnud, niiet Cärol läks uut küsima. Aga loobus, sest talle pakuti kellegi patja, kus oli ma ei tea mitu ööd magatud.