24.juuni-5.juuli Roadtrip

Alustasime siis oma tripi teisipäeval, kui mu iPad käes oli. Sõitmist alustasin mina ja sõitsin kaks tundi kuni jõudsime Bunbury, kuna meil oli seda tulekest hädasti vaja siis otsustasime paarist romulast läbi käija. Kuna tuld ei leidnud, käisime poest ja mäkist läbi. Jõudsime õhtuks Perthi ja tänu Karlile saime tasuta öömaja paari eesti poisi juures, kes jagasid maja. Asjad sisse veetud läksime poodi, et siidrit osta, et natuke roadtripi tähistada. Hommikul ärkasime Hallikiga vara, et romulasse minna, poisid jäid koju magama. Romulas oli nii naljakas, sest kaks blondi tüdrukut tulevad miniseelikutega suunatuld autole otsima ja saime nii mõnegi vile. Maksime tule eest seekord 40 dollarit ainult, mis oli ikka väga odav, onukesed olid lahked ja panid külge ka selle, ja avastasime et kruvid oli kaduma läinud, ime polnud ka, et viimane kord ära ei lennanud, sest Emil ei pannud kruviga kinni, ja olime õnnelikud, et teine üldse alles oli. Eelmine kord kui akuga jama oli autol siis töömehed ütlesid, et meie autol pole aku ka korralikult kinni. Kuna me seal juba olime siis kasutasin juhust ja küsisin onukeste käest, et äkki panevad selle aku ka kuidagi kinni, sest meil oli vaja ülevaatusele minna autoga. Kuna mul oli uusi lühkareid vaja siis tahtsin kesklinnast läbi käija. Kuna autot polnud kuskile panna siis otsustasin Hermanni jälle külastada( hostel, kus ma siis ma oma öökoha nimel paar tundi päevas töötasin). Kuna hostelis oli parkla saime tasuta sinna parkida. Läksime tagasi oma ööbimiskohta ja võtsime poisid peale ja alustasime kell 3 oma roadtripi. Tähistasime ka lõpuks jaanipäeva, jõime siidrit ja kuulasime eesti keelseid jaanipäeva laule. Kuna ma tahtsin pissile siis tegime ühe roadhouse juures peatuse, kuna kelleski palju oli poe osa kinni. Sirutasime ennast ja kuuleme, et nagu mingi naine kuskil hüüaks või kisaks. Läksime siis lähemale ja seal oli rääkiv papagoi, ütles tere ja kuidas läheb, kuna me ta oma Eesti keelega ära ehmatasime siis ta meile muud väga ei rääkinud, kui ainult tere kuidas läheb ja siis tegi minu naeru järgi. Lõpuks kui puuri juurest mienema hakkasime siis küsis kus te lähete. Meil oli lihtsalt nii naljakas sest ta oli nii naljakas, aga ma kujutan ette et inimesed kes seal karavanidega ööbisid, et neil oli siiber sellest linnust, kes öö läbi jutustab ja naerab kõva häälega. Kuskil kella 10 ajal õhtul jõudsime Geraldtoni, kus otsustasime ööbida sest kell oli palju. Nimelt poistel pole lube, niiet üritasime Hallikiga kilomeetreid ja tunde omavahel jaotada. Magamise eest polnud plaani meil maksta niiet esimese öö veetsime autoparklas ookeani kõrval. Võtsime mõne siidri ja istusime randa ja nautisime ookeani kohinat. Hommikul ärkasime hästi vara, et päikesetõusu nautida. Magada ei saanud meist eriti keegi, sest jalgu ei saanud sirutada ja nii ebamugav oli. Sellegipoolest olin mina see, kes kõige rohkem magada sai, sest ma tavaliselt saan igalpool magada. Kui öösel selle peale üles ärkasin, et jalad surnud olid, istusid kõik teised kolm netis, ühesõnaga ei maganud. Käisime mäkis hommikust söömas ja tegime plaane, mida vaatama lähme. Käisime Shark bayd vaatamas, hästi ilus ranna äär. Vaatasime vahepeal ka teisi vaatamisväärsusi, aga ei suuda meenutada milliseid. Hallikil on raamat pealkirjaga olulisemad asjad, mida tuleb Austraalias olles kindlasti vaatama minna, ma ei suuda meenutada, mis see number oli aga üle 100 erineva asja oli kindlasti, kui mitte rohkem. Sihtpunktiks oli meil Carnarvon, aga kuna me oleks nii vara kohale jõudnud siis otsustasime Exmouthi poolsaare läbi trippida, mis lisas mõned tunnid sõitu ja vaatamisväärsusi vaadates. Kuna olime juba kõrgemal siis ilm oli ka palju soojem, kui Manjimupis, kuskil 24 kraadi, õudne mõelda et Manjimupis oli hommikuti lausa null ja enamus ajast kandsime piki riideid. Käisime laguuni vaatamas ja tutvusime natuke aega linnaga poolsaare otsas, kuna terve pool saar on looduskaitse ala, siis oli ka vaatamisväärsusi väga väga palju ja linn on turistide poolest vàga tuntud. Ööseks jõudsime siis 30 min enne Carnavorni, leidsime mingisuguse kämpimisala, tee sinna oli väga väga halb, mõtlesime et auto laguneb all ära. Kämpimiskoht oli ookeani kõrval täpselt. Sain Hermanni käest telgi kui esimene kord seal olin aga ma polnud seda kunagi lahti teinud. Telk oli veidi pisike minu ja Halliki jaoks ja telgilukk oli katki alt, niiet hoidsime pöialt et ämblikud ja ussid sisse ei tule. Kuna väljas oli pime ja ümbrust ei näinud, siis otsustasime vaatama minna, kus see ookean siis on sest kohinat ei kuulnud kuskil. Alustasime kõndimist, kõndisime ja kõndisime ja kõndisime ja ei midagi, kohinat ega midagi, see mõõn oli küll suurim mida näinud olin, sest me ei jõudnudki vee juurde välja ja otsustasime tagasi minna, nägime ka kalavōrke liiva peal, mis olid ilmselt natuke aega tagasi vees olnud. Hommikul ärkasime suhteliselt vara jälle ja seekord magasid kõik paremini sest ruumi oli rohkem. Sõitsime Carnorvoni kohale, ostsime bakeryst sooje saiakesi ja latte ja nautisime päikest. Poes oli ka üks noormees kuskilt Iraanist, kes müüs mustamere küünehooldus tooteid ja küüned tõesti läikisid peale seda ja kuna ta tegi mull 40 dollarit soodsamalt siis ma pidin selle ära ostma, maksis siis 35 dollarit aga ma ei kahetse seda ostu. Peale seda tahtsime kuskile pesema saada ja otsustasime minna caravan parki. Kuna kedagi info punktis polnud, mõtlesime, et kasutame dušhi ära ja siis maksame. Olime peaaegu Hallikiga riideid seiljast võtmas kui üks tädiks tuli ja ûtles et dušh maksab 10 dollarit, mis oli meie jaoks liiga kallis, niiet loobusime ja otsustasime odavamalt oma dušhi nautida. Aron oli ka hinna peale välja tulnud ja ei pestnud ennast aga Karl oli juba dušhi all niiet ta ei pääsenud, tädike passis ta ukse taga ja Karl tegi üliruttu sellepärast. Kuna autovõtmed olid Karli käes, ootasime meie auto juures. Mingi onu tuli meie juurde ja ütles et ma võtsin ka dušhi, et pean nüüd 10 dollarit maksma. Ma olin nii šhokis, sest kas nad tõesti arvavad, et ma võtsin 2min dušhi. Mu juuksed olid jumala mustad ja rätiku täiesti kuiv. Onuke ei tahtnud üldse uskuda ja vaidles täiega edasi, mina jäin ka omale kindlaks ja lõpuks ta loobus.Vahpeal jalutas Karl selle tädikesega mööda suundusid maksma. Mul oli nii naljakas lihtsalt sest uurisin Karlilt kuidas 10 dollarine dušh ka oli, siis hädaldas, et saanud isegi nautida, sest tädike seisis ukse taga. Kuna Karl sättis asju auto juures, siis tulid tädike ja onuke tagasi ja hakkasid jälle pihta, et ma käisin ka dušhi alla, vaidlesime ja vaidlesime nendega, kuni nad lõpuks alla andsid. Üritasime Hallikiga autos Google kaardi pealt ühiskasutuses olevaid dušhe otsida kuni nad uuesti tulid ja küsisid kas me vähemalt oma autoga minema võiks minna. Kui me enne poe juurest minema sõitsime siis Halliki sõitis üle lamava politseiniku nii, et  sumbut käis vastu. Kuna auto oli üliraske ja amordid ka läbi ja lärmavad politseinikud on siin väga kõrged. Auto tegi meil igatahes sportauto võimsat häält nüüd. Asja muutis nukraks see, et pidime ülevaatusele minema ja nüüd veel üks viga lisaks.Leidsimegi siis tasuta dušhid üles, vesi oli küll külm aga see ei heidutanud, sest väljas oli nii palav. Peale dušhi all käimist läksime Itaalia poiss otsima, kes töötas meiega õunafarmis, ta oli tulnud siia linna tööle ja läksime temaga rääkima, et äkki oskab midagi soovitada, kuidas tööle saada. Ta ütles, et me peaks farme läbi sõitma ja tööd küsima ja ütles et saame öösel tasuta tema juures ööbida. Aga ta on hull rahakoguja siis midagi väga mugavat ta meile ei pakkunud, sest elas ise ka laohoones, kus ta oli omale telgi püsti pannud ja muud seal väga polnud. Kõrval oli koht, kus kõik moslemid elasid koos, seal käis siis dušhi ja vetsu kasutamas. Õhtul tahtsime ka vetsu minna ja siis ma mõistsin miks ta seal elada ei tahtnud, seal elas 30 tumedat tüüpi hunnikus koos, madratsid olid kõrvuti ja kõik oli nii räpane ja vastik, et isegi ma loobusin vetsust ja läksin õue pissile, ja see kuidas nad meid passisid kui Hallikiga sisse läksime, see oli õudne. Hakkasime siis farme läbi kammima, igal pool oli silt pole tööd ja sissesõit keelatud, seal kus ainult üks silt oli sinna läksime sisse aga kus oli puust ja punaseks selgeks tehtud märkidega, et tööd pole, sinna ei läinud. Mina ja Karl olime siis need julged, kes küsimas käisid. Ühte banaani farmi saime ka nimed kirja panna, et helistavad kui on tööd. Kuna Halliki ja Aron ei tulnud siis panimegi ainult enda nimed. Kuna kell oli juba suhteliselt palju siis otsustasime järgmine päev jätkata, sest kedagi polnud enam farmises. Nii naljakas oli vaadata, et istandused ja farmid olid üksteise kõrval nii ligistikku ja konkureerisid teistega, farme oli kuskil kokku 10 km pikkusel teel, ja koguaeg järjest.Carnavonis on ka jõgi, milles on vett ainult mõned päevad aastas, ülejäänud aeg on koguaeg kuiv. Läksime randa ja tegime pisikese pikniku sest ootasime Itaalia poisi kõnet, millal ta ülemus ära käib ja sinna võime minna. Nautisime ookeanikohinat, jõime siidrit ja sõime. Lõpuks läksime siis sinna ja panime telgi püsti, kuna ma olin väsinud siis kolisin esimesena telki magama. Vahepeal oli Halliki sõber Ian meile autoülevaatusele aja pannud. Aeg oli pühapäeval aga oli alles reede. Järgmisel hommikul alustasime farmidega jälle aga loobusime üsna ruttu, sest lootust polnud kuskil. Seega läksime randa päikest võtma, et lõpuks natuke jume peale saada.Ujusime ja võtsime päikest, käisime ka 1.8km pikkuse silla peal, kuhu vanasti rong sõitis, et kaupa maha laadida. Õhtul käisime poes ja läksime uuesti Itaalia poisi juurde. Laupäeva hommikul läksime jälle randa, seekord tõstsime auto täiesti tühjaks asjadest, sest me tahtsime Hallikiga autot pesema minna. Austraallased on täielikud autohullud, autod on enamast valged ja kõik on ülipuhtad seest ja väljast. Ja nende jaoks on ülioluline, et auto on puhas ülevaatusel. Seega jätsime poisid randa ja ise läksime autot pesema ja koristama. Algul küsisime, kus see autopesula on sest google ei näidanud, et siin oleks autopesulat. Halliki küsis küll auto pesulat aga onuke ei saanud vist aru ja saatis meid laundrysse(maja,kus inimesed käivad  oma pesu pesemas).Tahtsime Hallikiga poest ka enne läbi käija, kui randa tagasi lähme. Seal oli kaks autorida(teed) mis läks ühte suunda ja kaks rida olid siis vastassuuna omad ja vahel oli see saareke. Halliki keeras kuidagi nii välja, et sõitsime vastasuunda, sõidame, sõidame kui üks vastutulev auto tulesid vilgutas, mõtlesime et kuskil on ment vist. Igatahes hakkasime ringile minema ja siis avastasin, et sõitsime vastasuunas, sest kuidagi imeliku nurga alt pidime ringteele sõitma. See oli lihtsalt nii naljakas, sest meil kummalgil pole seda enne juhtunud. Läksime randa poiste juurde tagasi ja kuulsime, et selle Itaalia poisi boss sai teada ja et me ei saa sinna enam ööseks, mis oli kurb sest tahtsime asjad sinna jätta kui ülevaatusele läheme, et auto tühi oleks. Läksime korjasime siis asjad peale ja Itaalia poiss ütles ühe põõsa koha ka, kuhu magama saaks. Otsustasime siiski randa minna ja auto ühisvetsu juurde parkida, kuna vihma hakkas sadama ei saanud telki üles kuskile panna ja otsustasime telgi invaliidi vetsu panna sest see oli piisavalt suur. Ma ei saa siiani üle sellest, et ma telkisin invaalidi vetsus otse poti kõrval. Keerasime ukse lukku ja jäime tuttu, poisid magasid autos. Teadsime, et koristaja tuleb hommikul 7 ajal, niiet siis tuleb läinud olla. Eestis ei teeks kunagi sellist tsirkust nagu telgiks peldikus. Arvasime algul, et see on politsei ja kui nad oleks poistelt lube küsinud oleks jama olnud sest neil pole ja oleksime kõik neli trahvi saanud. Nii me siis hoidsime hinge kinni ja ootasime, sest kuulsime et mees võttis poistelt passid. Õnneks ei olnud politsei vaid korravalvur ja mõlemad poisid said 100 dollarit trahvi et kämpisid autos. Oleks üks ûleval olnud pole midagi juhtunud. Eelmine õhtu mõtlesime rannas, et me keegi ei taha siia jääda, sest pole nagu õiget tunnet et peaks siia jääma. Hommikul kell 9 oli siis ülevaatusele minek, kuna asju polnud kuskile panna siis tõstsime asjad ühisvetsude juurde, mis jäi ülevaatuse kohale lähedale. Halliki läks siis üksi sinna ja me jäime oma suure kolaga sinna istuma. Öeldi et võtab aega 1-5 tundi. Ma lohutasin kõiki, et ma ei usu et nii kaua läheb aga imede imede, me ootasimegi 5 h vetsude juures, kuna nad vaatasid et vahet pole seljakotimatkajad, et võivad oodata küll ja võtsid teisi vahele. Istusime Hallikiga ka neli tundi poistega, kuna muud teha polnud siis ma tegin seal maniküüri ja pediküüri, et aeg kiiremini läheks,kuni mul siiber lõpuks sai seal ja läksime tagasi ülevaatuse koha juurde ja läksin uurima kaua veel läheb, näitas mulle, et see buss veel ja siis läheb meie auto. Läksime Hallikiga salongi istuma ja siis ma nägin, et ta ei võtnudki bussi vahele vaid meie auto. Saime siis auto kätte ja nii väga palju asju polnudki viga, kui me arvasime. Sumbut, radiaatoris auk ja et tagumine vasakpoolne uks ei käi seest lahti. Õnneks nad seda ei avastanud, et juhipoolne aken ka katki oli ja alla ei käinud. Alla ta tegelt läks aga tagasi oli raske üles saada. Sest kui politsei kinni peab, siis ust ei tohi avada, muidu saaks veel ühe kollase trahvi juurde või lihtsalt trahvi. Niiet auto tuleb ikkagi korda teha, uuesti ülevaatusele minna, uuesti maksma ja alles siis võetakse klaasi pealt see kollane pilet ära. Meile anti 21 lisapäeva, et auto korda teha.Seeaeg kui autot ootasime, leidsid poisid ülisuure Ämbliku ja mängisid sellega, et aeg kiiremini läheks. Aga kõigil oli kopp nii ees. Läksime siis sinna asutusse, kus poisid trahvi pidid maksma minema, kuna auto oli ka meie oma, siis jagasime trahvid sõbralikult neljaks. Kell pool 4 siis lõpuks startisime linnast minema, oli aeg jälle trippida. Jõudsime pool 1 öösel Karratha lähedale parklasse, kuna telkimiskohta ei leidnud magasime autos jälle, kuna me Hallikiga sõitsime siis pakkus Karl lahkelt et tema siis passib üleval ja valvab, sest uut trahvi me saada ei tahtnud autos magamise eest. Kella 5 ajal hommikul ajas Karl meid üles ja teatas, et ta ei jaksa enam üleval olla. Aga kuna autos ruumi pole ja magada ei saa siis olime kõik üliväsinud. Kuna autosse oli vaja bensiini võtta siis võtsime roadhousest bensiini ja Halliki viis meid kuskile randa. Poisid magasid terve aeg ja meie läksime päikesetõusu nautima, võtsin oma kohvi kaasa ja lihtsalt nautisime. Seal lähedal oli üks saar, kuhu saab minna ainult mõõna ajal jalutades ja Hallikil oli geocatchingu aare seal siis jalutasimegi saarele, tee oli kuskil üle 1,5 km pikk. Kuna kohvi oli joodud ja enam nii väsinud polnud siis oli tuju päris hea juba. Leidsime saarelt aarde  üles ja kiirustasime tagasi, sest tagasi väga ujuda ei tahtnud tagasi mandrile. Peale seda sõitsime kesklinna ja läksime poodlemas ja sööma, leppisime kokku et tunnike on aega aga lõpuks läks ikka kaks tundi. Nägime ka seda sama tüüpi nüüd Karrathas, kelle käest ma need küünetooted ostsin ja naersime, et isegi auss on väike, et sõitsime Carnavornist mitmeid tunde, sadu kilomeetreid ja näeme teda siin nüüd. Tegime 2 tunnise kõrvalpõike ühte Aussi vanimasse linna ookeani ääres. Kuna väljas oli kuum ja konditsioneer ei aidanud, siis lasin oma akna alla. Halliki läks ees minema, et aaret otsida ja pilte teha siis ma kutsusin ruttu poisid appi akent üles tagasi panema, sest see kukkus mul lõpuks kogemata ukse sisse ja Halliki oleks mu maha löönud(naljaga). Saime siis akna ilusti tagasi ja alustasime edasi sõitu. Kuna ma olin terve päeva sõitnud ja väsinud ja väljas läks juba pimedaks siis ronisin tahaistmele magama ehk vahetasin Karliga kohad ära ja oli Halliki kord sõita.Roadhouseid pannakse tavaliselt kell 9 kinni aga me jõudsime pool 9 sinna ja see oli juba kinni, mis oli meie jaoks suur jama sest meil oli bensiin täiesti otsakorral ja arvestasime selle kohaga. Kuna vahemaad on nii pikad ja vahepeal ei ole mitte midagi tee peal, siis üritasime alati bensiini võtta kui roadhouse tuli. Ja need ongi enam vähem nii pandud, et inimesed saavad ühest võtta ja siis peavad kindlasti järgmises kohast uuesti võtma sest muidu edasi ei jõuaks kuskile. Kell 9 jõudsime oma järgmisesse kämpimis kohta. Alustasime hommikul vara sõitmist, et terve päev Broomeis veeta, kuna pidi väga ilus linn olema. 230 kilomeetrit oli Broomei veel jäänud ja 20 kilomeetrit enne seda oli üks roadhouse, kust meil oli bensiini vaja võtta, Hallikiga jälgisime terve näidikuid ja kilomeetri poste, lõpus lausa lugesime, et kui nüüd otsa saaks,mitu kilomeetrit me autot lükkama peaks. Tänu taevale jõudsime ilusti kohale ja saime bensiini. Bensiin ja asjad lähevad põhja pool aina kallimaks ja kallimaks, kui enne sain tanklast 1 dollariga latte siis nüüd sain 5 dollariga. Broome ei jäänud tegelikult meile tee peale, niiet tegime jälle kõrvalepõike. Nägime Broome jõudes esimese asjana kaamleid tee ääres. Loomad lähevad koguaeg aina mürgisemaks ja mürgisemaks ja ohtlike loomi on lisaks nüüd. Läksime siis randa ja läksime ühisdušhe kasutama. Peale seda võtsime terve päev päikest ja nägime ühte prantsuse tüdrukut rannas, kes töötas meiega esimeses õunafarmis, veendusime aina enam, et Auss on ikka pisike. Käisime ujumas ja nautisime lained, väga vahva oli lugeda sildi pealt et viimane kord nähti soolavee krokodilli 3 päeva tagasi, lisaks haid ja lisaks ülisuured  ohtlikud millimallikad. Vees tuli igatahes koguaeg ringi vaadata. Kuna õhtu hakkas saabuma siis mõtlesime, et lähme jalutame natuke linnas ja täna sõidame ainult 100km veel, sest tahtsime ühe kõrvalpõike veel teha ja Derbysse minna, aga telkimis koht oli ainuke, mis jäi enne linna siis mõtlesime et rohkem ei sõida ja tahtsime valges ikka linna näha. Kuna kell polnud veel nii palju, et minema hakata, sest telkimiskohas pole palju midagi teha ja 100 km sõidab kiiresti siis otsustasime Broome linnas hängida, enne kui kesklinna sõitma hakkasin palus Halliki bensiini jaamas peatuse teha, et bensiini võtta. Ma sõitsin küll sisse keerates üle lamava politseiniku vaikselt aga ikka käis kerge riivamine. Halliki pani bensiini ära ja kui välja tuli tanklast nägi, et auto all on suur loik. Parkisime auto tankla kõrvale ja hakkasime asja uurima. Poisid istusid autos taga ja ei tulnud isegi välja. Üks mees nägi, et kaks naist auto kallal ja tuli asja uurima. Tuli välja, et jahutusvoolik on katki ja vedelik ei lähe mootorite vaid ainult õhk. Niiet pikalt me enam sõita ei saanud sest muidu oleks mootor üle kuumenenud. Mees naeris, et poisid istuvad autos ja naised auto kallal. Mees oli ise automehaanik ja oli lahke ja ütles et peab praegu tööle minema, töötas ta muidu auto peal vist vedas kaupa. Ta juhatas meid karavan parki, et öö seal veedaks, et hommikul tuleb uue voolikuga ja parandab ära enne tööd. Kuna kõigil oli pea laiali otsas ei küsinud me, mis kell. Kuna hinnad olid karavan pargis kirved siis otsustasime autoga vaikselt mujale minna ja hommikuks tagasi tulla. Kuna mootor hakkas liiga kiiresti üle kuumenema siis ma palju sõita ei jõudnud ja keerasin ühele tänavale sisse ja parkisin auto ära. Kuna seal olid elumajad, siis läksin uurima pere käest kas võima auto siia jätta, et auto on katki ja lähme hommikul parandusse, seda ma muidugi ei maininud, et kavatseme ise autosse magama jääda. Hakkasime mõtlema, et arvatavasti see mees ei aita meid sest see karavan park oli üliülisuur, kuidas ta meid sealt leidnud oleks. Arvasime, et kuna omanik oli tal sõber tahtis lihtsalt et sõbrale raha sisse tuleb, et tõi kliendid. Kuna kell oli alles vähe otsustasime ikkagi jalutama minna linna ja sööma, jalutasime 5 kilomeetrit mäkki ja tagasi, Aron jäi autosse magama, hiljem kui kuulis et mäkkis käisime siis natuke kahetses. Hommikul sõitsime vara igaksjuhuks karavan pargi juurde, ootasime kuskil tunnike ja siis loobusime ja läksime töökoda otsima. Hind oli nii kallis, 120 dollarit mitte millegi eest põhimõtteliselt, tegi seal survepesuriga ja vahetas vooliku ära. Ta nägi, et meil on radiaator ka katki aga ütlesime, et teame ja parandame hiljem, siis ütles et teil laguneb auto ära ennem ja paberi, mis saime oli kirjas ka et keeldusid radiaatori parandamiset. Radiaatori parandamine oleks veel 400 dollarit läinud. Auto enam vähem korras siis ja läksime poodi ja mäkki jälle. Oli aeg edasi liikuda, kuna auto katki läks eelmine õhtu, loobusime Derbysse minekust ja sõitsime lihtsalt edasi. Terve päeva sõitsime ja tegime peatuse ühe jõe ääres, kus olid suured kanjonid või midagi. Jõudsime õhtul 6 ajal oma telkimiskohta, seal oli üks jõgi lähedal ja suur hoiatussilt krokodillide eest. Kuna meie telgilukk oli nagunii katki, ja ämblikud ja ussid oleks vabalt sisse saanud, siis nüüd pidime krokodille ka veel kartma. Halliki rääkis Ianiga telefonis ja mina olin netis kui äkki kuulsin mingeid hääli, võtsime telefoni taskulambid välja ja läksime vaatama, endal suur hirm. Õnneks polnud midagi ja kolisime telki tagasi. Poisid nägid seda autost ja Aron tahtis meid ehmatada, Halliki õnneks kuulis ja ütles, et ära ehmata aga Aron proovib meid ehmatada, niiet Aroni trikk ei läinud läbi. Kuna me kõik igatsesime juba voodit siis ajasin hommikul kell 6 kõik üles ja hakkasin sõitma. Käisime vanat Halls Creeki vaatamas, inimesed olid uue Halls Creeki ehitanud, tee sinna oli väga halb, niiet mõtlesime et nüüd kukuvad küll kõik asjad auto alt ära. Peale seda käisime ühte üleilusat orgu vaatamas, tahtsime teisi orgusid ka vaatama minna, aga kuna selleks oleks neljaveolist autot vaja olnud, kuna teed sinna on nii halvad. Kuna tahtsime veel midagi näha siis tegime uue kõrvalpõike järgmisesse linna nimega Wyndham. Läksime ülikõrgele mäe otsa, kus oli 5 erinevale jõele vaade, tee üles oli kitsas ja suur buss tuli vastu. Pidime tee äärde võtma, kui Halliki uuesti sõitma hakkas ei osanud ta sõitma hakata niiet auto hakkas mäest alla veerema, mul oli nii suur hirm, et süda tagus ja hea et püksi ei lasknud, sest me veeresime mitu korda, niiet lõpuks olime keset teed. Kuna ma teadsin, et ma seda teha oskan siis vahetasime ruttu kohad ära ja ma sõitsin tippu ära. Vaade oli rohkem kui imeilus, seda ei anna sõnades kirjeldadagi. Alla tulime mäest ilma käiguta, sest kogu tee oli väga järsk. Peale seda läksime alkoholipoodi, et viimast reisiõhtut tähistada. Seal oli hästi suur krokodill ka niiet tegime Hallikiga pilte seal, samal ajal üritasid Aborigeenid poistele mingeid pähkleid müüa aga poisid ei soovinud ja nad kutsusid neid persevestideks selle peale. Aga see linn pidigi olema tuntud tigedate Aborigeenide poolest. Käisime veel poes ja siis hakkasime tagasi sõitma, et enne pimedat telkimiskohta jõuda.Õnneks oli telkimiskoht täpselt ristmiku juures, niiet hommikul oli hea teekonda Kununurrasse alustada. Teepeal olid koguaeg lehmad,pühvlid ja igasugused muud loomad, ja neil pole aedasid, niiet koguaeg peab ettevaatlik olema Me tegelikult niigi riskisime koguaeg pimedas sõitmisega, mitu korda olid loomad tee peal ja pimedas on raske näha. Nägime ka ühte autot mis oli pullile otsa sõitnud ja auto oli täiesti sodi ja pull oli ka surnud kõrval. Naljakas on see, et Austraalias jäetakse autod niimoodi tee äärde, keegi ei vii neid ära, sest vahemaad on nii pikad ja läheks nii kalliks, seda ära viia. Aga autot on enamjaolt tühjaks tehtud, ma ei tea kas inimesed siis käivad ja võtavad vajalike juppe või midagi aga see on üsna tavaline, et autod on tee äärde maha jäetud. Kui enne meenutas koguaeg maastik nagu kõrbe, et mitte midagi ei olnud, siis nüüd oli maastik ilus ja mägine. Aga puid ikka väga pole, sellepärast mulle meeldis manjimup sest seal olid ülikõrged puud, mida Eestis ei kasva. Naljakas oli ka see et, keset maanteed läks tee ühesuunaliseks, kui silda tahtsid ületada, sillad olid mõeldud ainult ühele autole, niiet pidid pingsalt jälgima enne kui peale sõitsid. Jõed olid kõik kuivanud alati, nägime terve tee peale kahte jõge, kus vesi sees oli. Telkimiskohas istusime neljakesi laua taga, jutustasime mõned tunnid ja näksisime ja läksime magama. Mängisime siis ka minu ipadist peomängu, tahtsime lõket ka teha aga polnud millegagi teha. Ühesõnaga nautisime viimast õhtut. Eelmine õhtu leppisime kokku, et magame kaua ja võtame päikest järgmine päev aga kuna mul hakkas telgis palav siis startisime ikka kella 9 ajal, kuna Halliki oli veel joogine pidin mina sõitma. Me olime viimased, kes sealt telkimiskohast lahkusid, siiamaani oleme esimeste seas olnud. Nii naljakas on see, et õhtuks tuleb sinna kokku nii palju karavane ja hommikul kõik lahkuvad. Jõudsime siis oma sihtkohta Kununurrasse, kus me esimese asjana end hostelisse sisse kirjutasime. Pilte ma praegu laadida ei viitsi, tulevad hiljem ja hosteli elu kohta teen ka hiljem postituse, sest me oleme siin juba nüüd kolm nädalat olnud. Sõitsime kokku siis 5000 kilomeetrit kordamööda, kuna ma Eestis väga ei sõitnud autoga siis ausalt öeldes oleks mul nüüd imelik sõita teisel pool ja istuda ka, sest lisaks sellele 5000 kilomeetrile olen ma lisaks kokku pisemaid otsi sõites teinud 2000 km. Ma ei ole kunagi nii palju tunde järjest sõitnud, kui ma olen seda siin teinud. Üleüldse olen ma teinud asju, mida Eestis kunagi ei teeks ja see ongi see kõige suurem seiklus. Lisaks sellele roadtripile tegin ju lisaks Melbourne'st Perthi mis oli ka 4500km pikk. Ma olen poole aastaga näinud üle poole Austraalia ära, suutnud koguda palju raha ja saanud hämmastavaid seiklusi. Nüüd on mul veel poolteist aastat näha teist poolt ja võibolla on plaan tagasi jõuda Melbourne'i. Kindlasti on veel palju asju, mida kirjutada aga üritasin tuua olulisema välja ja vabandan kirjavigade pärast, kuna kirjutasin seda tunde siis ei viitsi seda uuesti läbi lugeda. 

12.mai-23.juuni

Donnybrookis töötasime kokku siis 9 päeva, viimane päev oli lühike ja boss tegi grillipeo, kus andis omalt poolt tasuta ülisuure kasti õlle ja söök oli ka tema poolt. Peale seda toimus istumine edasi kui ülevaatajad ja bossid olid lahkunud, vahepeal käisime asju pakkimas sest plaan oli järgmine päev lahkuda, kuna saime uue töö tänu sellele õunafarmile teise õunafarmi siis oli plaan teha väike roadtrip tagasi Mt Barkerisse, et külastada H ja tasuta elada sest õunafarmis oleks pidanud renti maksma. Järgmises kohas pidi töö hakkama esmaspäeval ja oli alles neljapäev. Õhtuks jõudsime Mt Barkerisse, vaatasime filmi ja kokkasime. Hommikul ärkasime üsna vara ja läksime mägedesse, kui mäe otsast alla tagasi saime olime kõik omadega läbi. Läksime võrku ja jalkat mängima ja peale seda õhtust sööma A juurde. Järgmine päev käisime Albanys vaatamisväärsusi nautimas ja shoppamas. Jõudsime Mt Barkerisse täpselt selleks ajaks tagasi, et vòrku ja jalkat jälle mängida ja peale seda teise A juurde õhtust sööma. Järgmine päev logelesime niisama ja siis tegime kõik koos pikniku mäe otsas, sõime ja jõime siidrit. Siidrist jäi poistel väheks niiet läksime viski järele. Õhtul vaatasime filmi ja ütlesime H nägemist sest järgmine hommik kui lahkuma pidime oli ta juba tööl. Hommikul lahkusimegi üsna vara kuna pidime järgmises farmis olema lõunal ja kuna vahemaad on siin pikad koguaeg mingi 200-300km pidime vara sõitma hakkama. Farmi jõudes avastasime, et siin on palju eestlasi ja pilukaid. Algul oli ka muud rahvast aga kõik lahkusid tasapisi. Triin ja Emil korjasid meiega õunu nädalake ja neljapäeva või reede õhtul hakkasime Perthi sõitma, sest nad pidid teisipäeval lennuki peale istuma ja rootsi ja eestisse sõitma. Läksime sinna samasse hostelisse, kus mina oma öömaja eest töötasin. Väga vahva oli Hermanni näha ja veel toredam seekord maksta ka oma ööbimise eest. Kuna kell oli juba 11 õhtul ja olime kõik väsinud läksime magama. Järgmise päeva veetsime Perthi linna võlusi nautides. Peale seda viisin Cärolile kotitäis õunu ja lobisesin natuke, kuna tagasi oli üle 4 tunni sõitu siis väga lobiseda ei saanud sest ei tahtnud pimedas palju sõita. Kui me eelmine kord trippisime siis meil kadus vasak suunatuli ära, suunatuli läks maksma 120 dollarit ja jagasime selle summa nelja peale. Nüüd oli auto meie käes niiet pidime ise selle eest muretsema. Tagasiteel õunafarmi läkski meie suunatuli uuesti kaotsi ja me olime õnnetud, sest kahepeale suht kallis osta. Otsustasime uue osta kunagi hiljem ja lootsime, et ehk politsei ei avasta. Pärast Perthi nädalavahetust läksime järgmine nädalavahetus Mt Barkerisse viimast korda, veetsime toreda nädalavahetuse jalkat mängides, pikniku pidades, filme vaadates ja Albanys poodlemas. Ostsime Hallikiga omale fitbit kella, mis tuleb ära ühendada apiga, see näitab samme, aktiivseid minuteid päevas, une tunde, kalorite põlemist, kilomeetreid ja sinna saab panna palju vett jõid ja mida sõid, see näitab ka mitu korda sa öösel üles ärkasid ja saab panna ka äratuse, niiet äratab sinu pandud kella järgi, häält ei tee aga vibreerib.Ostsime selle, et saada motivatsiooni ja kuna ma olin nagu nii tervisliku toitumisega alustanud ja käisin jooksmas, siis oli see kell hea mõte. Farmis olles hakkasimegi igapäev jalutamas käima ja ma käisin vahepeal jooksmas ka. Jalutasime enamasti 6-10, vahel isegi kuni 15km päevas. Kuna ma olin 8 kilo juurde võtnud siis tulemused tulid kiiresti, sest oli palju liikumist ja tervislik toitumine. Kuna seal ei olnud kellegagi väga suhelda, sest pilukad ei mõista väga inglise keelt ja muud rahvast ei olnud siis tuli stress peale. Ma tundsin end nagu oleks vanglas ja oleks midagi valesti teinud Eestis ja et mind saadeti sellepärast kaugele ära perest. Kuna ilm oli ka külm ja vihmane koguaeg siis oli stress kerge tulema. Koguaeg oli sama rutiin, ärkasid läksid tööle, töötasid 8,5 tundi, tulid farmi tagasi läksid jalutama ja tagasi jõudsid pimedas, sest kell 5 läks juba pimedaks.Sõime läksime voodisse jäime magama ja juba oligi hommik. Õunu korjasime 2 ja pool nädalat siis alustasime pruningut, algul oli pruning tunnitööna aga siis läks tükitöö peal üle ja hakkas veel vähem raha teenima, niiet otsustasime lahkuda, et hullemat stressi ei tuleks. Vabadel päevadel käisime vaatamisväärsusi vaatamas ja puhkasime niisama. Ükspäev läksime ülikõrgele puu osta ronima, enne seda tegi Halliki geocachingut ja mina istusin autos ja laadisin telefoni. Halliki tuli tagasi ja proovis autot käivitada ja see ei läind enam tööle ja me olime kuskil keset metsa. Mõtlesime, et aku tühi sest tegime palju peatusi ja laadisime telefone autos. Nägime kaugemal ühte maja, mis oli farmi moodi sest ōues olid traktorid. Naine oli hästi lahke kutsus meid sisse ja pakkus teed ja kohvi ja ise läks meest otsima, kes oli jahil, me jäime noorema poisiga koju. Mees lükkas auto käima, tänu taevale, et oli manuaal käigukast  ja auto kallaku peal. Tänasime viisakalt ja läksime siis seda puud vaatama. Algul ei julgenud autot seisma jätta sest kartsime, et äkki ei lähe käima jälle. Aga kuna mōlemad tahtsime puu otsa ronida siis tuli auto seisma jätta. Puu otsas olles nägime, et tuli kaks teetöö autot meie auto kōrvale. Ronisime alla ja hakkasime autot käivitama ja oligi nii et see ei làinud tööle. Töömehed tegid kapoti lahti ja avastasid, et juhe on aku küljest lahti, ōnneks neil olid vajalikud tööriistad ja parandasid ära. Kaks korda oli meil palju vedamist, õigel ajal õiges kohas. Ma tellisin omale vahepeal iPad airi ja tiny tea. Pidid tulema kahe nädala jooksul, kuna töö läks tükitöö peale siis tahtsime väga juba lahkuda aga ootasime mu pakke. Käisime Karli ja Aroniga suht tihti mäe otsas postkasti vaatamas. Üks neljapäev otsustasime nüüd aitab, ütleme reedel et viimane tööpäev, teeme oma read lōpuni ja siis lähme farmi tagasi. Lõpetasimegi töö väga varakult, aga kuna mu pakke polnud veel tulnud siis otsustasime teisipäevani oodata. Halliki läks Perthi kõrvale Ianile külla ja ma otsustasin nädalavahetusel üksi olemist nautida. Halliki käis reedel postkontorist läbi ja sai mu tee kätte. Ma jälgisin oma mõlemat pakki ja mul näitas netis, et mõlemad saabusid neljapäeval aga Ipadist polnud haisugi. Halliki helistas mulle reede õhtul, et politsei võttis ta maha ja saime esiklaasile kollase pileti, mis tähendas, et pidime tule ära parandama ja peale seda ülevaatusele minema. Meile anti aega 10 päeva, lootsime selle ajaga kohal olla meie uues sihtpunktis, et romulast uus tuli osta ja ülevaatusel käija. Me teadsime, et meie auto on nii logu, et ülevaatusel avastatakse veel nii palju asju ja parandamine läheb väga kalliks. Käisin siis jooksmas nädalavahetusel, vaatasin filme ja lihtsalt lõõgastusin. Me ütlesime ülemustele et pühapäev on viimane päev aga kuna mul kripeldas oma paki pärast siis ei tahtnud seda maha jätta ja lasta järgi saata. Halliki tuli esmaspäeva õhtul tagasi ja pakkisime oma asjad autosse, nelja peale oli neid ikka liiga palju niiet tahavaate peeglist ei näinud midagi välja ja osa asju oli tagaistmel Karli ja Aroni vahel. Magasime siis esmaspäeva öö tasuta oma tubades, niiet ülemused ei teadnud. Teisipäeva hommikul startisime kuskil kell 9 juba ja läksime Manjimupi tasuta wifisse kohvikus, et uurida kus maal mu pakk on. Suure pinda käimise ja helistamisega saime lõpuks teada, et see on tollis, mitte postkontoris. Me olime nii imestunud sest enamus ei maininud kordagi seda kohta, et siin on koht kuhu veel asjad tulevad. Süda rahul, et pakk käes ja oli aeg alustada meie roadtripi lääne Austraalia põhja poole. Natuke veel farmis olemisest, sain ühe väga toreda Eesti tüdrukuga tuttavaks, tänu kellele olid tööpäevad lõbusamad ja pausid ka. Sain tema käest ka vägaväga palju filme, niiet mu arvuti väline kõvaketas uputab filmidest ja mis veel kõige toredam oli sain troonide mängu viimased hooajad, kaasaarvatud 4 hooaja viimase episoodi, mida oli kalli netti tõttu raske kuskilt saada.Lisaks sain uut muusikat, mis oli väga tore, sest maasikafarmis põllul olles sai telefon peaaegu igapäev läbi kuulatud. Aitähh Anni toreda aja eest, mu stress oleks muidu veel suurem olnud. Käisime üks õhtu Annil hostelis külas, kuna meil olid farmis ainult pilukad aga tema hostelis oli lahedat rahvast. Õppisin 15 erineva traktoriga sõitma, sest pidime ise oma bin-e liigutama. Meil oli ka kolm korda ebaõnne, kaks korda oli hommikul minnes erinevatel traktoritel kumm lõhki ja supervisorid(ülevaatajad) vangutasid pead. Ja kolmas kord Halliki ei keeranud välja ja post jäi nii kõrvale, et traktorit oli peaaegu võimatu liigutada, kõik 4 supervisorit tegid proovi välja saada. Kukkusin korra ka oma redeli otsast täiesti ladvast kõrgeima astme pealt, niiet kott oli õunu täis ja raske, kukkusin koos õunapuu oksaga ja kott jäi kuskile kõhu alla koos käe ja oksaga, peale seda oli veel hirmsam sinna üles ronida.Kui meie farmist lahkuma hakkasime tulid sinna samad pilukad, kes töötasid meiega maasikafarmis, nii tundus Austraalia päris väike. Kokku töötasime selles farmis 5 nädalat ja ma olin nii õnnelik, et lõpuks olid mu farmipäevad(88 päeva) tehtud. Kindlasti oleks veel midagi rääkida aga kuna kuu on juba möödas ja ma alles nüüd kirjutan siis ei meenu kõik asjad.

3.mai-12.mai

3.mai Hommikul ärkasin juba kell 8 sest oli roadtripi aeg.  Nagu arvata võis tekitas vein meeletu peavalu ja öösel jõin kaks pudelit vett ära. Kell 10 tulid Halliki, Triin ja Emil mulle järgi, ütitasime asjad autosse pakkida, aga suhteliselt palju asju oli ikkagi tagaismtel ka niiet sõit ei  olnud just kõige mugavam. Õnneks olid tagaistmel ainult tekid ja padjad niiet sellessuhtes oli ikkagi mugav. Sõitsime linnast linna ja käisime vaatamisväärsusi vaatamas. Ma sõin neli peavalu tableti aga olemine ikka paremaks ei läinud. Kuna kõht oli ka tühi juba siis ma tahtsin hirmsasti midagi rasvast süüa, leidsimegi koha ja tellisin endale kananagitsad friikartulitega, mis maitsesid sellel hetkel nii hästi.  Õhtuks jõudsime kuskil linna ja tahtsime hotelli minna, aga kuna hotell oli täis siis saadeti meid kuskile bed & breakfasti. Üllatuseks oli see ühe vana naise maja, mis nägi väga ilus välja, hind oli üsna kirves, kaks tuba oli ja mõlemad toad maksid 100 dollarit. Saime kokkuleppele niiet saime ühe toa nelja peale ehk siis 25 eurot nägu, see oli väga odavalt saadud, ütles et tegi meie puhul erandi. Triin ja Emil magasid voodis ja mina ja Halliki maas paksu teki peal. Kui asjad tuppa oli viidud otsustasime kohalikus pubis ühe siidri teha, aga kuna tuju polnud muud teha siis tulime kell 9 juba koju tagasi ja 10 ajal jäime magama. Pühapäeval jätkasime oma roadtripi ja sõitsime linnast linna, kokku sõitsime vist üle 800km kahe päevaga, õhtuks jõudsime siis Donnybrooki lähedale õunafarmi.Donnybrook on hästi kuulus õunte poolest, niiet linnas on hästi palju õunte pilte, isegi tänavalaternad on õunad. Vedasime asjad sisse ja hakkasime kokkama, et homsele tööpäevale lõuna olemas oleks. Siin on õnneks hästi palju erinevat rahvast, prantslased,itaallased,inglased jnejne. Lõke oli püsti tehtud, niiet istusime lõke ääres ja jõime veini. Siis hakkasime poistega komöödiat vaatama, mis oli ülinaljakas. Peale seda oligi juba uneaeg. Nüüd ma jagan tuba Hallikiga, õnneks on tuba suurem ja wc ja vannituba on toas olemas. Esmaspäeval oli siis kell 6.30 äratus, oli aeg jälle tööd teha, kuna ilm oli vihmane siis algul mõtlesime, et ei tule tööpäeva aga ikkagi oli. Ma ärkasin öösel kell kaks vihma peale üles ja ütlesin Hallikile, et vihma sajab, Halliki hakkas naerma selle peale, sest ei saanud algul aru, et mis sellest, aga siin on niiet kui sajab ei saa õunu korjata ja see lause tuli ka keset ööd, niiet ma ei teadnudki kas Halliki on üleval või mitte. Sõitsime bussiga kõik istandusele ja saime oma suured kotid, sain ka paberid, mis tuleb ära täita. Mul on sellest paberimajandusest nii siiber juba, igakord peab samu pabereid terve hunnik täitma. Nii nüüd õunte korjamisest, töö on hästi igav ja üksluine ja õhtul olid õlad nii valusad sellest raskest kotist. Kõik kõnnivad selle kotiga nagu oleks 9 kuud rasedad. Ma olen Hallikiga paaris ja korjame ühte bini, siin võib vähemalt rääkida ja naerda ja puhata, mitte keegi ei passi peale. WC-d võib ka igal ajal kasutada. Töö oleks palju mõnusam kui ei peaks seda redelit tassima koguaeg ja siis puud lähevad mäest üles, niiet ma oleks 5 korda oma redeliga ümber kukkunud. Puude küljes on tohutult ämblikuvõrke ja ämblikuid, õnneks neid mürgiseid ei ole veel kohanud. Päevad on pikemad kui maasikapõllul aga vähemalt on pausid ja raha sama. Alustame tööd kell 7.30 ja siis on 20 min paus, järgmine paus on pool kaks mis kestab pool tundi ja siis kell neli on tööpäev läbi. Vahepeal muutub kott nii raskeks ja häirivaks, et tahaks seda seljast ära kiskuda ja siis tuleb meelde, et ei tohi. Nii raske on seda redelit tassida kui see suur kott kõhul ees on. Ongi nädalake siin õunafarmis täis saanud. Peale tööd oleme enamasti toas istunud, lugesin isegi kaks raamatut läbi. Ükspäev käisin peale tööd jooksmas ja jalutamas ka, et ümbruskonnaga tutvuda, kuna siin on nii mägine ja ma pole ammu jooksnud oli võhm kohe väljas ja sellepärast muutus jooksmine jalutuskäiguks. Kaks korda oleme lõpetanud kell 11 või 12 ajal ehk siis kolm või neli tundi ainult töötanud, sest vihma on hakanud kõvasti sadama. Aga enamasti on igapäev väike shower tulnud ja siis oleme edasi töötanud. Kuna on sügis siis ilm muutub iga sekundiga korra sajab siis on päike ja siis jälle sajab. Ainult üks kord on terve päev päike paistnud ja siis oli õhtul näha ka, et nägu natuke punane.  Kaks korda oleme ka õhtul joonud ja seltskonnas istunud ning eurovisiooni vaadanud. Õlad on nüüseks juba tööga harjunud ja mulle see töö täitsa meeldib, sest maasikafarmis korjasime iga kolme päeva tagant sama vagu, aga siin need blokd muutuvad. Arvatavasti saame siin veel kaks päeva õunu korjata siis on õunad otsas. Aeg läheb ka kiiremini sest võib lobiseda niiet keegi peale ei passi. Nägin kolme ülisuurt mürgiämbliku, kui ma teaks et nad ei tapa siis ma ei kardakski neid nii jubedalt. Ja silmad ja kõik kohad on neid ämblikuvõrke täis sest kõik puud on neid täis. Kui maasiakfarmis oli niiet hommikul tõusta ei tahtnud siis siin see ärkamine polegi nii jube, ebameeldiv  on neid külmasid ja niiskeid riideid ainult hommikuti selga panna. Radikat pole ja siis toad on nii külmad ja niisked, et enamus aeg püsin teki all. Õhtud on siin soojemad kui Mt. Barkeris, vabalt võib lühikeste riietega olla. Kuna mul jopet siiani ei ole töötegemiseks siis sain ühelt mehelt, kes traktoriga sõidab tema jope ja nüüd ta laenab mulle seda igapäev. Mõtlesin, et kui ära minema hakame peaks talle kindlasti shokolaadi viima, sest tänu talle on mul alati soe olnud ja kaitseb vihma eest ka palju. Pühapäeval oli siis vaba päev, kuna eelmine õhtu sai natuke tähistatud ja kaua üleval oldud siis ärkasin pühapäeva hommikul kell 10 alles, enne seda tegin ikka pool seitse silmad lahti nagu harjunud ärkama. Eestis olles ma ei ärganud kunagi öösiti üles ja hommikul nii vara mitmeid kordi, aga siin on see uni nii sassi läinud ja iga asja peale ärkan nüüd üles. Halliki küpsetas pannkooke ja tegime ühise suurema hommikusöögi. Peale seda sõitsime Bunbury shoppama. Mul polnud ammu nii hea tuju olnud nagu see päev oli, ma isegi ei tea miks aga terve päev särasin. Kuna Triin, Emil ja Halliki on ülikiired shoppajad siis ma leidsingi endale ainult kleidi, mille ma ära ostsin rohkem polnud aega ringi vaadata. Peale shoppamist helistasime kõik oma emadele ja läksime pizzat sööma. Rääkisin oma õetütrega ka, nii armas oli ta häält kuulda ja et ta räägib nii palju juba. Tagasi jõudsime farmi õhtul 6 ajal. Mina ja Halliki läksime Eurovisooni vaatama ja olime netis ja magama läksin enda kohta väga hilja õhtul.Esmaspäeval oli siis vihma tõttu jälle lühem päev, mille üle ma õnnelik olin sest me Triinuga tegime vee ja tee päeva, siis pikalt õunte korjamine oleks kogu energia ära võtnud.Peale tööd tegin järgmiseks päevaks lõuna ära, koristasin, magasin ja käisin jalutamas. Kuna internet on siin kallis ja läheb suht kiiresti siis teen eraldi postituse piltidest, kui kuskil tasuta wifi on.

28.aprill-2.mai

28.aprill Ärkasin hommikul ikka harjumusest kell 5 ja magama jäin uuesti alles kell 7. Lõplikult ärkasin üles kell 10, hakkasin vaikselt asju pakkima ja käisin pesus. Mingi aeg tulidki teised põllult ja H tuli minu toa juurde rääkima ja küsis miks ma tema juurde ei koli, et tal on suurem maja ja et oleks Hallikile ja teistele lähemal ja nad võivad igal ajal külastada, seletasin et mul pole midagi teha seal kui ta nt tööl on sest Mount Barkeris on vähemalt levi ja saan internetis olla ja seal poed ja mul seal palju asju teha. Läksin nende lõunapausi ajal Triinu ja Emiliga kaasa suitsule ja siis A ja H jälle rääkisid omavahel oma keeles. Kui teised pakkima hakkasid viisin oma asjad autosse ära ja kirjutasin blogi. Sain H käest oma sünnipäeva kingi ka kätte, sest ta ütles, et rohkem me ei näe nagunii. Peale pakkimist läksin oma farmi päevi võtma ja siis läksime Triinu, Emil-i ja Hallikiga Mt. Barkerisse poodi ja peale seda viisid nad mu A koju siis, A ise oli tööl, niiet ma sõin õhtust tema majakaaslastega. Õhtul kui A tuli siis ma juba magasin. Teisipäeva hommikul äratati mind tordiga ja siis sõitsime Albanysse. Ostsin omale sünnipäeva kingiks lõhnaõli ja käisime vaatamisväärsusi vaatamas.  H helistas, et on Mt. Barkeris sõbra juures ja tahab rääkida, lasin A-l end sinna viia ja ütlesin, et lasen H-l end ära tuua. Sünnipäeval on alati selline veider tunne, natuke õnnelik ja natuke kurb, sest saad vanemaks ja siis pere oli seekord nii kaugel. Mingi kell helistas A ja ütles, et Triin, Emil ja Halliki jõudsid sinna, et kus ma olen nii kaua. Kui A maja juurde jõudsin lükkas Halliki nina ees ukse kinni ja ütles, et ma ootaks. Siis nad tulid, Triin,Emil ja Halliki kahe tordiga ja laulsid mulle, nad on ikka nii armsad mul. A tegi õhtusööki ja meie hakkasime jutustama. Vahepeal helistas õde mulle ja soovis õnne, ta oli ainuke olnud, kes mu lõpuks kätte sai, teised millegpärast ei saanud. A-l tulid kaks sõpra Perthist külla, niiet rahvast oli veel rohkem. Hakkasime veini jooma ja tuju läks kõigil järjest paremaks. Ma ei olnud näinud veel, et Triin ja Emil nii purjus oleks olnud. Rääkisin A-le et võiks nalja teha, kuna kui mina ja Halliki esimest korda sõime siis tõsteti meile koguaeg juurde ja juurde, niiet kõht oli lõpuks nii täis, et hingatagi ei saanud. Esimesel õhtul rääkis H seda ka, et kunagi oli traditsioon nende kultuuris, et toitu ei tohtinud alles jätta, et pidi ebaviisakas olema niiet pidid tasku panema, ükskõik kui vedel see toit ka polnud. Nii me siis panimegi köögis salaja Triinu ja Emili kausid ääreni riisi ja kana täis ja andsime mõlemale terve lavaši.Endale võtsime Hallikiga alla poole kausi. Samal ajal rääkis A nende keeles teistele ka, et teeme nende üle nalja ja toidame nad hästi täis ja rääkisime Triinule ja Emilile, et alles ei või jätta ja tuleb taskusse panna. Nii me siis kõik itsitasime terve õhtu nende üle, sositasin vahepeal A-le, et ta ütleks oma keeles oma sõbrale, kes Triinu kõrval istus, et tõstaks kana juurde. Triin sattus paanikasse ja ütles muudkui ei aga nemad eiga ei lepi. Vahepeal tahtsid nad Triinule juurde tõsta ja mul hakkas Triinust kahju, et äkki lõhkeb varsti siis ei lubanud panna enam. Nii naljakas oli vaadata kuidas nad Emil-ga üritasid toitu jagada. Kuna ma terve õhtu ainult naersin siis kuigi mul oli kõige vähem sööki siis lõpetasin ikka viimasena. Lõpuks kui nad lõpetasid rääkisin Triinule ja Emil-e et tegime kõik nende üle nalja, et tegelt nad ei oleks pidanud kõike ära sööma jne. Vahepeal üritati mulle ka juurde tõsta aga ma võtsin kausi sülle ja ütlesin kindla ei. See on nii naljakas, et kui sa nt pilgu mujale keerad pead kätt kausi juures hoidma, et keegi juurde ei tõstaks. Ühesõnaga koguaeg tuleb pilk kausil hoida ja pingsalt jälgida, et kui keegi endale juurde tõstab siis, et sulle ei tõstaks. Hakkasime siis viskit jooma ja tuju oli super. Triin ja Emil oli nii purjus ja kui ma enne ei julgenud Emiliga inglise keeles väga rääkida, siis nüüd lobisesin palju ja tegin koguaeg nalju ja üldse terve õhtu oli nii naljakas. A tahtis minuga Perthi minna, aga kuna ma olin terve päeva Hallikit ja teisi igatsenud siis ütlesin magama mineku ajal, et lähen H juurde elama, sest esiteks ta elab üksi ja teiseks ta elab farmile nii lähedal, et ma saan koguaeg Triinu ja Hallikiga olla. A oli nii vihane mu peale, sest oli juba oma kahele töökohale helistanud ja ütles, et ei tule tööle ja nüüd ma rikkusin kõik tema plaanid ära ja peab ikka üksi minema. Kolmapäeval magasin kella 11ni ja siis tuli H juba, ta tegi mulle hommikusöögiks omleti ja siis jõudsid Halliki, Triin ja Emil juba. Istusime natuke ja läksime Mt. Barkerisse, et natuke mu sünnipäeva tähistada. Tegime mäe otsas pikniku, jõime ja jutustasime. Emil tegi väikse lõke ka ja Triin oli nii paanikas, sest Aussis võivad suured jamad tulla kui lõket teed kuskil. Kell hakkas kuus saama ja väljas läks jahedaks, ja tundsime et alkoholist jäi väheks niiet ostsime viski ja läksime H juurde. Emil ja H hakkasid kokkama ja meie jutustasime niisama. Siis hakkasime õhtust sööma ja hakkasime õudukat vaatama. Päris õudne oli sest maja on suhteliselt suur ja vana ja nii metsa sees, et naabrid elavad väga kaugel.  Peale õudukat kutsusin Halliki endaga tulaeti juurde kaasa, sest ma ei julgenud üksi kuskile minna enam, sest siin on palju suuri aknaid verandal ja igas toas. Pärast meid läks mingi aeg Triin tualeti ja meil Hallikiga tuli idee, et paneme tule kustu, kuna tuli käis hästi kaugelt kustu siis Triin ei kuulnud midagi, niiet ta hakkas niimoodi röökima ja sai korraks väga tigedaks. Peale seda istusime verandal ja kell oligi juba hilja öösel ja teised läksid farmi. Neljapäeval ärkasin kell 12 alles ja ei jõudnudki peale filmi vaatamise ja hommikusöögi midagi teha. Triin, Halliki ja Emil korjasid mu peale, sest pidime Mt. Barkerisse minema ja ma tahtsin netti kasutada. Kuna Halliki tahtis geopeitust mängida siis sinna me ei jõudnudki. Mul olid pool plätad(sandaalid) jalas ja Triinul baleriinad, ainult Emilil ja Hallikil olid tossud. Halliki ütles, et peame nööd 4,5 km kõndima, et järgmist leida, algul hädaldasime Triinuga siis mõtlesime, mis seal ikka. Meil hakkas igav Triinuga ja hakkasime täiega lollitama ja lõpuks jäime täiega maha Hallikist ja Emil-st. Lõpuks tuli välja, et jalutasime 7km hoopis. Mul ununesid suitsud H juurde ja Triin unustas autosse niiet me olime nii pettunud, et kui sinna suure kivi peale jõudsime, et ei saanud suitsupausi teha.  Vaade oli ilus ja ei saanud vastu vaielda. Halliki arvas, et oleme tigedad ta peale, et peame nii palju kõndima aga tegelt me polnud, lihtsalt hädaldasime, sest jalad olid haiged ja jalanõud valed. Tagasi minnes kõndisime hästi kiiresti sest tahtsime juba autost suitsu saada. Et tee kiiremini läheks hakkasime inglise keeles sõnamängu mängima, algul võtsime riigid ja siis mõtlesime, et võtame toidugrupi aga me üritasime kohe algul Triinule selgeks teha, et sellest ei tule midagi välja ja ei tulnudki, niiet võtsime mängu kõik sõnad. Isegi siis tekkis raskusi sest nii palju sõnu lõpeb e-tähega ja ei meenunud väga palju sõnu, mis algaks e tähega. Kuna mul tegid jalanõud haiget, siis kõndisin pool teed paljajalu. Maastik oli hästi erinev, vahepeal meenutas savanni,siis dzunglit siis kõrbe siis tavalist metsa jnejne. Geopeituses aarde kastis on alati märkmik kuhu kirjutad oma nime ja kuupäeva ja kust pärit oled ja siis veel põnevat. Kõik oli kirjutanud, et nii lahe et leidsime jnejne Siis ma tegin nalja, et kirjutan, et ma olen nii väsinud, ma tahaks surra ja suitsu nagu ainult kaebelmist. Loomulikult jäi see ainult naljaks. Vahepeal metsavahel oli nii naljakas see, et ma kõndisin ees ja olin juba kaugemal kui Triin mu järel ämblikuvõrgu sisse näoga jalutanud oleks. Siis naersime, et kui naljakas see oli, et ma kõndisin alt läbi ja ei teadnudki, et midagi mu pea kohal oleks. Sel hetkel olin õnnelik, et lühike olen ja tea mis ohud seal kõrgemal vahest on.Triin vaidles vastu, et kui pikk oled siis näed kõike ohte, sest näed kaugemal, nii me siis naersime ja vaidlesime selle üle. Kokku kestis 14 km rännak üle 3 tunni natuke. Lõpuks oli kõht nii tühi ja olime nii kurnatud.  Peale seda läksime H juurde, teised jõid teed ja siis läksid farmi. Peale seda sõime meie õhtust ja vaatasime filmi. Lõpuks hakkasime uuesti kultuuride erinevusest rääkima ja lõpetasime rääkimise kell 4 või viis hommikul. Reede hommikul tegin kell pool 8 silmad lahti ja vaatasin, et H ikka magab ajasin ta üles ja saatsin tööle, hiljem rääkis et oli üle tunni hiljaks jäänud. Ise magasin kella 10ni ja siis hakkasin pesu pesema, sest homme on lõpuks roadtripi aeg. Vaatasin telekat kui H jõudis ja sain teada, et A on Perthist tagasi, eks Halliki käest kuuleb kas oli ikka vihane või ei. Käisin pesus ja vaatasin filmi sest H läks peale tööd magama. Midagi väga teha ei jõudnudki kui Halliki, Triin ja Emil jõudsid. Sõitsime Mt. Barkerisse ja ostsime alkoholi, sest meil oli kutsutud õhtusöögile. Algul jõime ja jutustasime ja siis läks tantsimiseks. Siis sõime õhtust ja peale seda vajus pidu ära, sest kõigil oli kõht nii täis, et ei jaksanud enam liikutada, kõigi all pean silmas, ennast, Triinu,Emil-it ja Hallikit, Afganistaanid vihtusid tantsu edasi. Koju läksime kuskil juba 9-10 ajal sest uni oli peal.

21.aprill-.27.aprill

21.aprill Peale tööd läksime Albanysse jälle, et Triinu sünnipäevaks tordi asju osta ja meil oli endal ka natuke süüa vaja osta. Me pole kaks nädalat poes käinud, sest koguaeg sööme õhtust kusagil mujal ja me pole kaks nädalat lihtsalt farmis olnud, igapäev Mt. Barker, Albany või Perth. Kuna me proovisime mulle telefonile krediiti laadida ja see ebaõnnestus siis helistasime Telstrasse ja jutustasime poole tundi, et aru saada, et miks mu 20 dollarit 10 min otsa sai telefonist. Tuli välja, et miinimum, mis ma peale saan panna on 30 dollarit. Peale seda läksime Husseini juurde õhtust sööma ja vaatasime filmi jälle. Teisipäeval peale tööd läksime Husseini juurde torti tegema, kokkasime, sõime õhtust ja vaatasime jälle filmi. Minul ja Hallikil tuli hea mõte, kuidas Ashaanile ta lollid naljad tagasi teha ja tahtsime ühe ta kitse võtta, kes elavad Husseini maal, et jalutaks kitsega hommikul põllule, käisime korra katsetamas ka, aga kitsed olid liiga kiired ja ma kartsin seda isast kitse. Kolmapäeval ärkasime mina ja Halliki tund varem, kui tavaliselt ärkame, sest Triin ja Emil ärkavad nii vara aga me tahtsime Triinu ise üles ajada tordiga. Panime minu toas küünlad põlema ja itsitasime vist liiga valjusti, sest hiljem Triin ütles, et ärkas meie itsitamise peale juba üles. Sünnipäevalaul lauldud lõikasime tordi lahti, sõime torti ja jõime kohvi. Kuna peale seda oli tunnike veel aega siis ma üritasin magada ja jäingi peale seda kohvi magama, aga tunne oli veel unisem kui põllule pidin jalutama hakkama. Saime teada, et 5.mai saame alustada õunafarmis, juhhhuuuuu. Kuna ma olin omale ammu aega tagasi kana ostnud ja couscousi siis tahtsin need ära küpsetada. Kuna Triin ja Emil läksid Albanysse lasime end Hallikiga Husseini juurde viia. Kuna Husseinil on homme kodakondsuse test, siis saatsime ta teleka eest ära õppima ja valisime oma filmi, jõime kohvi ja sõime küpsist. Film vaadatud hakkasime kokkama, tegime kanakoivad, tomati kastmes erinevate ubadega, sibula ja küüslauguga. Siis tegime couscousi ja kõrvale salati, roheline salat, salati sisse mõeldud juust, sibula rõngad, köömned ja kana. Me olime Hallikiga ise ka imestunud, et nii hea tuli kui sööma hakkasime. Alustasime uut filmi ja sõime, filmi lõpuni oli veel 15 min jäänud, aga Triin ja Emil jõudsid Albanyst tagasi, nii kutsusime nemad ka sisse, jõime rohelist teed ja vaatasime filmi lõpuni ja siis jutustasime. Me arvasime, et teame Hallikiga kõike juba Afganistaanis ja Pakistanis toimuvast aga tundub, et ei teadnud, kuna Triinul oli veel igast küsimusi. Hussein rääkis, et kui külla läks, siis ei tohtinud kuskile edasi liikuda, vaid sai olla pm ainult ühel territooriumil ja nii ongi territooriumid ära jaotatud, kõik kes piiri ületavad tapetakse. Ja tapetakse religioonide,kultuuride ja inimeste erinevuste pärast. Neljapäeval nägin Davidid, kes kohe mainis, et tore mind ka lõpuks näha, et arvas et ma ei ela siin vaid kusagil mujal. Peale tööd magasin kolm tundi ja peale seda läksime kööki.Täna oli palgapäev ka, nii tore oli vaadata, et ühtegi vaba päeva polnud ja palk oli hea, ma töötasin nüüd jälle üle 20 päeva järjest, ma ei tea, kes mu selja arsti kunagi kinni jõuab maksta:D  Emil tegi Triinu sünnipäeva puhul õhtusöögi, sõime wrape ja need olid nii head, et sõime kõik kolm tükki ja olime kurguni täis. Peale seda olin netis ja läksin juba kella 9 uuesti magama. Reedel ärkasin pool tundi enne äratust sest uni oli täis magatud. Peale tööd sõitsime Denmarki piknikule sinna imeilusasse randa. Kuulasime ookeani kohinat ja nautisime lihtsalt ilma. Tagasi jõudsime pimedas, olin natuke internetis ja läksin magama ära. Laupäeval oli jälle raske tõusta, meil on ainult 6 tööpäeva jäänud siin ma ei jõua ära oodata, et saaks midagi muud teha juba. Läksin Ashaaniga põllu peal riidu ja ta saatis mu põllult ära, ma ikka oskan probleeme kaela tõmmata, nimelt tema meelest ma jutustasin ja ei  korjanud samal ajal. Triin ja paljud teised ütlesid ka minu kaitseks lauseid aga ei aidanud midagi. Isegi A rääkis temaga oma keeles, aga Ashaan jäi oma otsusele kindlaks, et ma pean lahkuma ja võin tagasi tulla homme kui olen oma käitumist muutnud. Nimelt ütles ta mulle, et ta on mind mitu korda juba hoiatanud. Kõik räägivad põllul oma vahel ja korjavad samal ajal nagu ka mina. Aga mina kuulan enamus aeg muusikat ja ei kükita ja istu kunagi, aga Ashaan leidis sellise momendi, kus ma A-ga jutustasin ja korra kükkis korjasin. Triin sõimas teda suht selle eest, sest ma korjan väga paljudest poole kiiremini ja kunagi ei puhka ja korra sekundi selja sirutamiseks võtan, siis kohe häda, nt Triin korjabki istudes ja tema ei saa kunagi sõimata. Egas midagi jalutasin farmi ja hakkasin end siis õhtuks korda tegema, me läheme täna sinna nelja tunni kaugusele Bunburry ühe Austraalia poisi sünnipäevale. Tuleb mõnus roadtrip jälle ja homme vaba päev lõpuks. Käisin pesus, koristasin tuba, tegin pediküüri ja maniküüri ja hakkasin blogi kirjutama. Kuulsin kuidas truckid tulid ja kõik Triin,Halliki,A ja H tulid küsima, kuidas ma end tunnen ja blablabla. Ütlesin, et kõik on ok ja olen üle sellest, sest ma ei teinud ju midagi valesti, see oli tema viga, ma saan aru küll, et ta boss ja ei saa vastu vaielda, niiet las jääb pole mõtet kõrgemale bossile ka midagi seletada. Kuna H on Ashaani vend ja nad mõlemad on supervisorid siis H tundis end süüdi ja ütles, et see tema viga ka sest ta alati tuleb ja jutustab minuga, aga ütlesin talle, et ega ma siis aeglasemaks ei lähe vaid korjan sama kiirelt, ja seletasin et pole kellegi süü. A oli Ashaaniga rääkinud ja tuli välja, et Ashaan oli kõrgemalt ülemuselt kobiseda saanud ja valas selle põhimõteliselt minu peal välja ja A ütles, et kui ma Ashaanilt küsin vb võin pakkima ikka minna, aga ma ei viitsinud teda ärritada ja otsustasin asju pakkida õhtuks ja ennast korda teha. Aga olin kõigile nii tänulik, et nad minust nii palju hoolivad ja mu kaitseks välja astusid. Peale pakkimist tuli Triin mu tuppa ja aitas mul meiki teha. Siis nad tahtsid mu arvutist itunesi saada, siis oli Emil ka minu toas. Triin mängis enne seda oma toa uksega nagu minagi eelmine kord, niiet uks läks kogematta lukku, nii nad siis istusid ja ootasid kuni Norm(ülemus) võtmega tuleb, ma olin vahepeal vannituppa juukseid sirgendama läinud, kui Triin mu toas istus ja ütles, et Norm otsis mind. Mõtlesin, mis seal ikka, et juu tahab sellest tänasest situatsioonist rääkida ja pakkisime asju edasi. Norm jõudiski enne meie ära minekut mu toa juurde tulla ja öelda, et ma olen vallandatud. Vot see tuli üllatusena, sest mina ju ei teinud tegelt põllul midagi valesti. Lisas, et mul on aega plaane teha ja siis pean välja kolima. Seal põllul töötab 30 inimest ja ma olin kiiruselt 7 inimene, ma ei korjanud kunagi koledaid maasikaid ja olin korjamisel alati aus. Ma pakkisin paremini kui teised sest mind kutsusti nädalas vb korra sinna laua juurde. Triin siis tuli ka välja ja küsis, et mis põhjuseks siis on ülemus ütles lihtsalt, et ma ei kuulanud Ashaani. Tegelt ei ole kõrgel ülemusel õrna aimugi, mis seal põllul toimub. Kõik algas ju sellest, et kui sinna farmi läksin esimesed kolm nädalat üritas Ashaan(supervisor) mu tähelepanu võita ja flirtida, tegi igast imelike seksuaalseid nalju, viskas maasikatega, pritsis veega nagu väike poisike. Siis ta tuligi ja istus mu vao peale maha ja lihtsalt jutustas, vot siis ma korjasin aeglasemini, sest rääkisin temaga. Siis me läksime A-ga Albanysse peole ja järgmine päev võtsime vaba päeva, vabal päeval kui istusime seal suitsualal, siis Ashaan kutsus meid Mt. Barkerisse võrku mängima ja ütles, et vb saame Husseini(teine supervisor) nõusse, et saame temaga tulla. Peale seda hakkasime me Hallikiga ta parima sõbra ja vennaga siis suhteliselt tihedalt väljas käima ja Ashaan ei tulnud minuga kunagi enam põllul rääkima, lõpetas naljad jne. Ükspäev, kui me Hallikiga Mt. Barkeris pubis käisime, siis see vanem Austraalia mees, kes ühe autoga sõidab, rääkis meile, et kui Ashaan oma naljadega üle piiri läheb siis minge rääkige Normiga, aga ma ei läinud kunagi kaeblema tema kohta. Siis Clinton rääkis pikalt meile ja detailselt sellest, miks need Eestlased selle Ashaani auto põlema tahtsid panna, ta oli samamoodi seksuaalseid nalju teinud jnejne. Kõik inimesed põllul jutustavad aga alati olin mina see, kes sõimata sai, mis sest et enamus aeg kuulasin ma kõrvaklappidega muusikat. Niiet Triin ja Emil ütlesid ka, et Ashaan oli kade ja sellepärast mulle sellise jama kaela tõmbas. Kuigi ta parim sõber tuli rääkima mulle peale pakkimist, et rääkis Ashaaniga ja et Ashaan vabandas, sest A küsis miks ta teda põllult minema ei saatnud, et tema ju jutustas ka. Igatahes kõik ütlesid, et see on ebaaus ja et ta peaks võrdne kõikidega olema. Õnneks nädala pärast vahetame nagunii töökohta siis ma oma peotujul alla minna ei lasknud ja ausalt öeldes ei olnud õnnetu ka, plaksutasin käsi, et ei pea kunagi enam maasikaid korjama:D Esimesed 170 km sõitsin siis mina kuni suurema linnani, kust otsustasime bensiini osta ja vahetasime kohad. Saatsin A –le ja H-le sõnumi, et boss mu lahti lasi, siis nad kohe helistasid ja jutustasin nendega siis, sest midagi targemat teha ikka polnud kõrval istudes. Mõlemad ütlesid, et see on ebaaus ja ütlesid, et Normiga ikka uuesti rääkima läheks, ütlesin, et ta paistis oma otsuses kindel niiet ma ei lähe rääkima, sest ma ei teinud ju midagi valesti. Igatahes jõudsime sünnipäeva peole kella 9 vist alles, kuigi see hakkas kell 6. Tal oli kinni pandud klubi, kus pidu toimus. Parkisime auto klubi juurde ära ja jõime julgustuseks natuke. Brody sai 21 ja tal oli õige päev eile aga ta õel oli samal päeval, kui Brody pidas. Inimesed olid suhteliselt purjus, kui me sinna jõudsime, kõik võtsid meid hästi sõbralikult vastu ja pidu oli enam vähem. Peol olid ka tema ema, tädid, vanaisa jnejne. Selline segamini pidu, aga kõik olid hästi toredad. Ma olin algul pisut šhokis, sest ma ei ole nii paljude päris Austraallastega harjunud.  Peter ja mingi teine poiss kutsusid meid piljardit mängima, nagu arvata oli saime meie Hallikiga pähe. Siis pandi sünnipäeva lapsel silmad kinni ja ta pidi seda kommi asja peksma, et see katki läheks ja kommid alla kukkuks, kuna tema sellega hakkama ei saanud, siis anti järg edasi kuni lõpuks see alla kukkus, vaatepilt oli väga naljakas. Siis pidasid ema ja tädi kõne, laulsime kaks korda Brodyle ja algas tordi lahti lõikamine. Baarist said tasuta veini või õlut võtta, aga see vein oli magus nagu limonaad ja pähe üldse ei hakanud. Pidu hakkas vaikselt läbi saama ja liikusime edasi klubisse. Külastasime kahte klubi ja tantsisime tunde. Ma jäin peoga rahule ainulte sellepärast, et ma sain palju klubis tantsida. Lõpuks võtsime takso ja läksime sünnipäeva lapse juurde ööseks. Ema ja õde, ja õepoiss olid veel üleval niiet jutustasime nendega natuke enne magamaminekut. Siin on nii tavaline, et inimesed kanepit suitsetavad isegi lapsevanemad enne magamaminekut. Kutsusid meid ka aga me eelistasime Hallikiga magama jääda. Nii armas on kuidas nad head ööd soovivad, Brody ja ta õde musitasid mõlemad ema suule ja kallistasid ja soovisid head ööd. Ärkasime pühapäeval 10 ajal ja  Brody üks sõpradest astus lihtsalt tuppa. Kuna kõht oli tühi ja isu rämpstoidu vastu suus siis läksime Hungry Jack`si kõik koos. Tagasi tulles jõime veel kohvi Hallikiga ja asusime teele. Seekord sõitis siis Halliki 200km ja mina ainult 100km, sest nii suur väsimus oli peal. Mängisime geopeitust ja leidsime kaks aaret ka teepealt. Jõudsime natuke enne kella 4 Mt. Barkerisse ja läksime A juurde kohvile, sest ta tahtis rääkida. Peale seda sõitsime staadionile, mina rääkisin terve aeg oma õe Anuga viberis ja teised mängisid võrku või jalgapalli. Kuna A jättis toidu pliidile kodus, siis ma käisin vahepeal ta autoga kodus pliiti välja lülitamas õigel kellaajal. H tahtis ka minuga rääkida, aga läksime peale võrku kohe ära kuna vihma kallas täiega. Ashaan mängis ka võrku aga ma ei rääkinud temaga midagi, istusin palju kaugemal ja rääkisin telefoniga terve aeg. Nii hea oli Anu häält kuulda ja natuke Lissu oma ka. Sest täna esimest korda tundsin koduigatsust, sest nii palju probleeme on.  Sõime õhtust seal ja kirjutasin viberis H-ga, ütles et kui farmi sõitma hakkame, et tema juurest läbi läheks, et saaks rääkida, aga ma ütlesin et olen väsinud. Igatahes mul oli valida kas minna nüüd viimane nädal A juurde elama või H juurde. Kuna Mt. Barkeris on rohkem teha midagi siis valisin A ja nüüd on H kurb, aga see on ta enda venna süü :D Farmi jõudes läksime Triinuga suitsule sest ta tahtis kõike teada saada, mis toimus, sest teda ei lastud meiega kaasa. A rääkis täna, et pole siiani Ashaaniga rääkinud ja ei söö temaga lõunat ja isegi hommikust ei öelnud sest on pahane. Olin natuke internetis veel ja siis jäin magama. 

10.aprill-20.aprill

10.aprill Päevad lähevad väga kiiresti, kuna me ei ole üldse peale tööd farmis olnud. Peale tööd võtsin kaks tundi päikest ja peale seda võtsin end kokku ja käisin jooksmas. Mingit sihti ei pannud, kuna polnud ammu jooksnud, siis jooksin lihtsalt palju jaksasin, kuna tuju oli hea ja energiat oli palju siis jooksin kuskil 6km. Saime Davidi käest teada, et siin ümbruses ühe nädala jooksul ründasid haid kahte inimest. Väga vahva ma ei jõua järgmist ujumist ära oodata. Maasikaid on nüüd natuke rohkem jälle, sest nii päikselised ilmad on olnud vahepeal. Õhtul netti minnes ootas mind armas üllatus, mu armsad õed ja vend olid vestluse teinud, et saaksime kõik omavahel uudiseid jagada, minu meelest oli seal rohkem lolle nalju kui uudiseid :D Kuna mul endal läpakas filme pole siis lasin Triinul omale mälupulgale Seks ja Linna osasid panna, niiet hakkan nüüd esimesest hooajast peale. Reedel võtsin jälle päikest kaks tundi ja kuna jooksmis tuhinat polnud, siis ajasin Triinu, Halliki ja Emil-i välja pikale ja kiirele jalutuskäigule. Jalutasime tund aega kiires tempos ja jutustasime. Peale seda jutustasime Davidiga ja saime teada, et ongi tõsi et tal on vähk ja et tal on viimased kuud jäänud. Laupäeval läksime peale tööd Mt Barkerisse ja seal otse poodi, kuna olime lubanud, et teeme midagi eestipärast süüa. Tegime siis keedukartuleid, keetsime kartuleid küüslauguga ja hiljem lisasime tilli. Kastme tegime maitsestama jogurtist, hapukurgist, värskest kurgist, sibulast, värskest sibulast ja tillist. Kõrvale tegime salati-kurk,tomat,till ja värske sibul. Mängisin alguses võrku aga kui jalgpalli poisid jõudsid läksin hoopis jalkat mängima. Peale võrku oli siis õhtusöök, kuna nad käisid kalal siis me liha ei ostnud, niiet oli ikka segu söök, Afganistaani laadi küpsetatud kala ja nende leib ja siis meie toit. Õnneks kõigile maitses väga ja tõstsid juurdegi. Pühapäeval läksime jälle peale tööd Mt. Barkerisse võrku mängima ja peale seda õhtusöögile. Peale õhtusööki hakkasime veini jooma, niiet kell oli lõpuks palju ja me polnud oma autoga, siis otsustasime sinna ööseks jääda. Esmaspäeval läksin peale tööd kohe magama ja magasin järgmise hommikuni,  sest ärkasime hommikul vara ja magasime öösel vähe. Teisipäeval läksime peale tööd Albanysse Husseiniga. Shoppasime ja kohtasime ühte Eesti tüdrukut, jagasime muljeid Austraalia kohta ja rääkisime Austraalia elust. Kuna olime juba Albanys siis ei saanud mäkki käiku vahele jätta. Peale Albanyt läksime Husseini juurde filmi vaatama ja sealt koju, saime Triinu käest teada, et netti pole neljandat päeva. Kuna ma nii hilja alati farmi olen jõudnud siis pole netti läinudki vaid otse magama, siis mind see hetkel väga kurvaks ei tee. Aga Triinuga mõtlesime ikka, et varsti arvavad vanemad, et me surnud võimidagi. Kolmapäeval sai tööl natuke nalja ka, sest Ali ja Hussein ei saa omavahel läbi ja on tigedad, et me Hallikiga mõlemaga väljas käime. Halliki ja Triinuga naersime, et keegi peab ju draamat ka tegema, muidu hakkaks igav, Halliki nokkis mind draamakuningannaks, sest poisid, kes üksteist ei salli ja kunagi ei räägi pidasid pika jutu põllul maha. Kahjuks, ei jäänud see ainukeseks jutuks, see kestis mitu päeva ja mul oli nii nõme, kui nad oma keeles rääkisid ja ma midagi aru ei saanud, ja minu abitu palve et rääkigu inglise keeles ei aidanud. Maasikaid on nüüd jälle vähem ja enam sellist tõusu ei tule nagu oli enne. Peale tööd läksime Husseini juurde kala küpsetama, peale seda vaatasime filmi ja sõime. Hea, et kellegil on telekas ja filmi valik suur, kuna ma pole telekat alates Aussi jõudmisest vaadanud siis oli ülepika aja hea meelelahutus. Neljapäeval läksime peale tööd Husseini juurde pesu pesema, sest siinsed masinad ei pese ja hea on kui on sõber, kelle juures saab tasuta pesta, käisime jalutamas, kokkasime ja sõime ja vaatasime filmi jälle. Reedel oli plaan tegelt välja minna, aga Ali muutis plaane ja läksime hoopis Perthi. Lõpetasime tööl enne kella 12 juba, käisime pesus ja liikusime Mt. Barkeri poole. Siis käis A pesus ja kell 1 kuskil startisime. Sõit sinna kestis üle kolme tunni, niiet ostsime tanklast snäkke ja energiajooke, et pisut huvitavam oleks. Perthi sõitsimegi eesmärgiga, et teine auto võtta ja kahe autoga tagasi tulla. Nägime siis väga rikkaid Afganistaane ka, kellel kodu üliilus oli. Siis käisime Afganistaani poes ja sõime Afganistaani kohvikus/restoranis. Peale seda oligi aeg tagasi sõitma hakata. Tahtsin magada aga kuna siin kängurusi on nii palju siis aitasin teed jälgida. Nii naljakas, et Eestis olles ma ei mõelnud, et siin on nii suur probleem nende kängurudega, inimesed koguaeg sõidavad neile otsa ja autod lähevad katki. Kängurud hüppavad koguaeg tee ääres ja tee peal ja nii palju on surnuid tee ääres. Jõudsime Mt. Barkerisse alles pool 1 tagasi aga kuna me Hallikiga tahtsime farmi ikkagi minna, siis küsisin A käest ta vana autot ja sõitsin sellega farmi. Kogu roadtrip kestis kokku 12 tundi, mu tagumik on autos istumisest nii valus. Laupäeval sõitsime tema autoga siis peale tööd Mt. Barkerisse tagasi, Halliki mängis võrku, ma ei mänginud sest olin end juba korda teinud õhtuseks peoks ja ei tahtnud higistada. Seekord oli võrkpallis nii, et kaotaja võistkond pidi õhtusöögi korraldama, niiet läksime kõik peale võrku A juurde sööma, isegi Ashaan tuli, kes tavaliselt kuskil ei käi. Peale õhtusööki startisimegi Albany poole. Seekord oli pidu teistmoodi, ostsime kalli pileti klubisse ja jõudsime sees olla ainult 5min, sest tekkis esimene vaidlus. Seisime auto juures ja kohtusime Eestlastega, nii me siis jutustasime nendega kuskil tunnike, aga need kellega tulime need said natuke tigedaks, niiet õhtu oli täis draamat aga samas ka palju lõbusaid hetki. Kuna me Hallikiga olime purjus, siis koju sõita ei saanud, niiet jäime kaheks tunniks A juurde magama. Pühapäeva hommikul A oli nii purjus ja väsinud, et tööle ei tahtnud tulla,niiet võtsime jälle A auto ja sõitsime ise farmi, natuke võtused alles. Algul oli põllul väga naljakas aga kui peavalu tulema hakkas siis selle kuuma päikese käes enam nii naljakas polnud. Aga vähemalt ei võtnud vaba päeva ja töötasime. Kuna pidime auto tagastama siis magasime peale tööd kaks tundi veel ja sõitsime Mt. Barkerisse, aga kuna me tahtsime tagasi ka tulla õhtul siis ma sõitsin A autoga ja Halliki teise autoga, sest ma olin kindel, et kütus võib ka poolel teel otsa saada, sest meil polnud aega hommikul panna ja paak oli tühi. Õnneks vedasime siiski Mt. Barkeri tanklani välja ja jõudsime õigel ajal võrku mängima. Peale võrku läksime A juurde õhtusöögile ja sealt sõitsime otse farmi, sest me olime niinii väsinud.

Tüüpilised naised, kohvi, küpsised ja pikad jutud :D

Kohvikus/restoranis

Eesti toit ja kala

Teolt tabatud :D

3.-9.aprill

3.-5.aprill Ilmad on nii palavad jälle, et võtame peale tööd päikest. Kuna Halliki tegi kooki jälle, siis istume peale tööd tihtipeale koos väljas sööme kooki ja joome kohvi. Käisin ühe korra jooksmas ka nüüd ja tunne oli nii hea peale jooksmist. Nii raske on minna jooksma, kuigi peaks käima hakkama, sest ma söön nii palju siin koguaeg. Käisime reedel väljas Albanys, seekord siis pubis ja klubis ka, sai palju tantsitud jne. Koju jõudsime tunnike enne tööpäeva algust ja ma olin ainuke looder, kes tööle ei läinud ja edasi magas. Ärkasin selle peale kui teised põllult, kell pool 12 tulid ja aitasin Triinul natuke pakkida, sest rohkem ei lubatud aidata. Lobisesin teistega ja aitasin ka karpe kastidesse panna ja sorteerida. Ma ei julgenud kõva häälega kedagi hüüda niiet Ali tegi seda minu eest, Triinu hüüdsin ühe korra, sest tal oli lömastunud maasikas karbis. Kuigi olemine pole just parim aga läksime ikka võrkpalli mängima peale tööd Mt. Barkerisse.

6.-9.aprill  Käisime Mt. Barkeris võrku mängimas peale tööd. Seekord sõitsime ise kohale sest esimesel õhtul Hussein ei tulnud, niiet ma ületasin kiirust, et kohale jõuda. Samal õhtul käisime Ali juures lõhet söömas, mida nad olid päeval püüdnud. Teisel õhtul läksime varem Mt. Barkerisse, et aidata Alil spagette teha ja peale võrku läksime siis jälle sööma ka. Nad õpetasid meile palju uusi sõnu ja lauseid nende keeles. Ashaan oskab ka juba palju sõnu eesti keeles aga mitte kõige ilusamaid sõnu. Ükspäev üritasime Hallikiga selgeks teha, et mehed on koerad ehk kutsikad ja täidavad naiste käske. Nüüd ta hüüab hoopis meid eesti keeles kutsikas tule siia jne. Mind ajab nii tigedaks nende võrkpall, et 10 min enne lõppu läksin autosse istuma. Kuna esiteks nad ei liigu platsil ja siis ma pean kuskil taga seisma ja siis pallid võetakse eest ära ja kui mingi halb pall tuleb hüpavad eest ära või panevad pea alla ja siis ma kobatsen selle halva palliga ja küsivad miks ei võtnud. Siis ainult üks inimene saab servida ja kuna ma ainult seisan siis hakkab nii külm, et käed ei liigu ka enam. Käisime mingi päev piknikul ka, ostsime kana ja kala ja friikaid ja siis bagariärist mõnusaid koogikesi, muidugi kuulus sinna juurde ka üks siider. Tegin ükspäev  valmis jahuga(banaani maitsega) pannkooke ja panin vahele jäätist ja kookoshelbeid, niii njämma oli. Üleüldse kõik üritavad mind paksuks siin sööta, niiet mul on koguaeg kõht täis ja ma arvan, et olen 5 kg vähemalt juurde võtnud. Hommikuti mõtlen ja põllul alati, et lähen jooksma aga kui pakkima hakkame, siis pea on paks otsas ja unine ja paha on olla, niiet sellest ei tule midagi välja. Siiamaani olen jälle igapäev peale tööd kuskil käinud, aga siin farmis polegi midagi teha, niiet me naudime igat hetke kui siit minema saame. Lubasime seekord siis laupäeval midagi Eesti pärast Ali juures teha, aga meil ei ole õrna aimugi mida kokata, sest meie meelest pole Eestis traditsioonilist sööki, mida siin poleks. Ja siin kilu, musta leiba, kama ja midagi sellist pole.Ja sealiha nad ei söö, niiet kapsahautis sealiha ja kartulitega jääb ka ära. Ilmad on soojad ja oleme päikest üritanud võtta, kui ilm vähegi lubab. Jäin päikse käes magama ja ärkasin selle peale kui mesilane mind käe peale sutsas, mõnus äratus oli küll. Kuna Halliki mängib ühte mängu, mis mindki huvitas siis saate mu esimest leidu ka näha. Mäng käib ülemaailma, netis on selline blogileht, kus on ka kaart, kus sa midagi leida võid, ma ei oleks kunagi selle pealegi tulnud, et isegi Eestis on igale poole asju peidetud. Ehk siis kaardi abil leiad iga leiu. Need, kes mängivad need ka peidavad ise kuskile midagi ära, ise pead korras hoidma ja veenduma, et asi alles on. Nt on Eestis üks selline leid, siis mis liigub ringi nagu nipernaadi terve suvi üle eesti ühest leiukohast teise ja peab sügiseks tagasi Tartusse jõudma. Kuna mul on alati selline orienteerumine ja aardejaht meeldinud, siis on see mäng minu jaoks nii põnev. Kui inimesed midagi leiavad teevad pildi või kirjutavad, mis seal oli, vahest on seal väike vihik, kuhu kirjutad nime, kuupäeva, kust pärit oled jne. Vahest võib kaasa võtta ja saad panna järgmisesse kohta, ehk võid leida teiste maade märke jne. Kõik asjad liiguvad ülemaailma. Karp jääb alati samasse kohta ja alati peab sinna sisse ka midagi jääma, kõike kaasa võtta ei või. Ma ei oska kõike kirja pannagi, mis selles mängus veel on ja mida teha saab. Igatahes minu jaoks nii huvitav, sest saab leida uusi tutvusi, näha vaatamisväärsusi, seigelda jne. Kindlasti kavatsen seda ka Eestis edasi teha. Panen järgmisel blogipostitusel lingi ka, kus kõik täpsemalt kirjas on. 

Peole minek :)

Nii me siis maiustame koguaeg 

Tegin ka korra kontrollimistööd

Ükspäev vaatas instagramist vastu armas üllatus

Avastasin, et polegi papagoist pilti veel lisanud 

Esimene leid

Jagasime suure rotiga friikaid

Sai palju sõbrapilte autos tehtud, sest igav oli Albanysse sõites

27.märts-2.aprill

27.märts Õhtul olin kindel, et töötan täna ja kui äratuse peale ärkasin olin ka kindel, et töötan. Aga kui mõtlema hakkasin, et mul on kaks valikut kas küürutada terve päev põllul jälle või Triinu ja Emiliga Albanysse tripima minna, loomulikult valisin teise varjandi, mitte keegi ei valiks vabatahtlikult esimest. Ütlesin hommikul pool 6 siis Hallikile, et öelgu, et mul pea valutab. Ärkasin kaks või kolm korda enne 9 veel üles aga sundisin end magama tagasi jääma. Jäädavalt ärkasingi kell 9, tegin hommikusöögi ja kohvi ja läksin välja päikest nautima. Ülemus oli ka seal ja küsis vaba päev jah ja siis ütles midagi millest ma aru ei saanud ja naertasin ainult :D Kui nõusid ära viima läksin nägin Triinu, kes ütles, et nad juba poole 7 üleval ja söönud. Istusime korra veel laua taga enne ära minekut, kui ülemus jälle tuli ja küsis kas me kolmekesi tunnitööd ei taha teha, aga kuna meil oli Albanysse kiire siis keeldusime. Sõitsimegi kell 10 ära, nii hea oli farmist jälle eemale saada. Shoppasime kaks tundi ja ma sain omale 40 dollari eest 10-15 asja, pusa, sandaalid, mitmeid särke ja toppe ja pükse. Siin on kõik lihtsalt nii odav. Peale seda käisime toidupoes ja tagasi farmi jõudsime kell pool 5. Ostsin omale jalkaks trenni püksid ja pluusi. Käisime mäkist läbi, nii palju mu tervislikust toidust siis, aga alati on lause homme alustan.Tagasi jõudes käisime Hallikiga tunnisel jalutuskäigul, enne interneti tulekut. Hushein oli lubaduse täitnud ja kala küpsetanud ja meile toonud, õnneks sain ikka oma osa ja Halliki oli mulle külmkapi pannud. Nii tore oli kuulda, et 4 inimest uurisid, kus ma olen ja miks ma ei tööta. Ma ei jõua homset ära oodata, sest lähme jalkat mängima. Terve platsi täis afganistaani omasid ja mina. Varsti oskan kolmes keeles jalkat mängida, eesti, inglise ja afganistaani :D Ma arvan, et nalja hakkab saama seal homme. Täna oli palgapäev ka jälle, juhuuu.

28-29.märts Maasikahooaeg hakkab vaikselt läbi saama, enam ei ole nii palju maasikaid ja ei saa nii palju teenida. Mõlemad õhtud käisin jalkat mängimas, väga mõnus on end natuke liigutada. Väljakul on üks mustanahaline ja ülejäänud on Afganistaanid, mustanahaline on siis niiöelda treener ja räägib inglise keeles ülejäänud karjuvad ikka Afganistaani keeles. Ma ei saanud algul üldse aru, kes minu meeskonnas on niiet mõlemad päevad 10 min mängu algusest jälgisin, kes mu meeskonnas on. Õnneks söödavad palju palli ja  võtavad mind omasugusena, mitte ei hoia eemale, nagu kaktust sest kardavad liiga teha. Koguaeg saan kiita ja saan väga hästi hakkama, nende naise ei harrasta sellist sporti väga ja siis ma olen nende meelest nii tubli. Peale jalkat oleme mõlemad õhtud käinud Ali majas õhtust söömas, üks õhtu oli soolaleiva pidu, niiet siis saime kooki ja küpsist ka. Ükspäev oli nagu supp aga nad purustavad oma saia sinna sisse, niiet see pole ikka meie jaoks nagu supp, lisaks oli sai kõrval ja lambaliha. Enamus söövad näppudega, ainult mõned abistavad lusikaga.  Mina ja Halliki jagasime koos kaussi, sest me olime külalised aga muidu nad söövad 3-4 nelja peale ühest kausist.Teisel päeval oli maks, mis oli ka jälle superhea.Nende kultuuris on nii, et külaline ei tohi toitu alles jätta, kui ei jaksa tuleb tasku panna. Nii me siis Hallikiga punnitasime omale seda toitu sisse, sest nad tõstsid juurde. Naljakas on see ka, et nad söövad igal toidukorral seda lavašši. Pakkimisel minu selja taga istuv mees annab mulle ikka puuvilju ja küpsiseid ja siis toob mulle karbid valmis. Kahjuks ta inglise keelt väga ei oska, niiet me muidu ei suhtle eriti. Jõuame õhtuti alati nii hilja koju ja hommikuti on raske tõusta, lisaks nüüd jalka väsitab ka veel. Alati kui tagasi sõidame siis räägime meie kultuuride erinevusest ja sarnasusest nii huvitav on kuulata ja rääkida. Hämmastava panev minu puhul on see, et mul on kolm pakki küpsiseid, shokolaadi ja pringleseid ja need on seal juba 4 päeva seisnud, tavaliselt oleks ammu otsas :D Ilm on ka väga veidraks läinud, ükspäev oli nii kuum, et ma võtsin 2 tundi päikest ja järgmine päev oli nii külm, et õhtul pidi tagi kandma. Ja põllul on ka nii, et vahepeal sajab vihma siis on natuke aega väga kuuma päikest. Nüüd ma mõistan, miks Austraalased koguaeg ilmast räägivad, sest sellest on palju rääkida.

30.märts Päevad jäävad veel lühemaks täna lõpetasime kell 12 juba. Ma olin nii tige täna vao vahel, sest maasikaid üldse pole ja nii vähe kaste saab aga samas ma korjan kiiremini, kui muidu sest ma tahan teiste vagude pealt ka korjata. Kaks Afganistaani kutti lõpetasid töö täna ja enam ei tule. Õnneks nad elavad Aliga ühes majas, niiet saame ikka edasi suhelda.Kuna ma eile magasin päeval kaks ja pool tundi, siis täna üritan muude asjade tegeleda. Kell pool 5 korjatakse meid peale siis lähme jälle Mt. Barkerisse. Otsustasin, et mängin täna võrku. Aa muide jalkas neil reegleid pole, need kes on kaitses on ka ründes, jooksevad väljakul ühest nurgast teise ja ringiratast. Värvad on alla meetri suured, niiet palli on sinna väga raske saada, ma pole isegi üritanud, sest ma ei usu et ma sisse saaks, sest väravavaht seisab ka seal ees veel, niiet sisse saada on väga väike protsent. Halliki mängis eile võrku teistega samal ajal ja ütles, et neil ei pidanud ka reegleid väga olema, terve mängu servib üks inimene, liikumist ei ole, kõigil on sama koht. Eespool mängijad rahmeldavad ees ja taga olevad inimesed peavad õnnelikud olema kui palli saavad. Ja kõige naljakam on see, et neil kõigil on oma koht, kus nad alati mängivad ja meeskond ka sama, niiet muutused pole väga nende jaoks vist. Kuna mul olid asjad kõik tehtud ja sõime ka juba varakult, siis oli veel palju vabaaega, nii me siis jutustasime Davidiga, kes meid alati oma shokolaadi munadega üle külvab ja itsitab seda, et ma patustan ja healthylt ei söö, aga alati lisab, et sul on energiat vaja, sest kulutad põllul palju.

31.märts Käisime peale tööd mägedes ronimas, vaatepilt oli niii ilus. Ronisime mingi 3km mäest üles, mis oli meie jaoks nii väsitav sest pole ammu liikunud. Nägime kängurusi ka hästi lähedalt ja üks poeg magas, läksin lähemale, et pilti teha ja nägin kuidas ema lähemale hüppas, ma kartsin et tuleb kallale ja hakkasin taganema ja jooksin Hallikile täiega otsa. Ostsime red labelit ja mõtlesime, et joome algul selle ära enne kui Mt. Barkerisse läheme, aga otsutasime farmile lähemale sõita sest, siis on pärast vähem sõita. See oli väga õige otsus sest politsei võttis meid Mt. Barkeris maha ja pani puhuma. Jõime kolme peale terve pudeli Red Labelit ja tuju oli super. Öösel magasin hästi ja hommikul polnud raske tõusta. Käisime siis oma bossiga(Hussein), kes on mulle silma peale pannud, niiet ma sundisin Hallikit endaga koguaeg olema, et mitte üksi jääda.

1.aprill Tuju oli hea veel ka põllu peal, saime kõvasti naerda ja sai itsitatud, et Halliki natuke võtusena sõitis. Triin naeris järgmine päev, et ta on roolijoodik ja Halliki vastas selle peale, et tahtis koju saada ja Triin ütles seda nad räägivad kõik. Peale tööd kutsus Hussein meid baari jälle aga otsustasime täna puhata. Läksime ikkagi peale tööd Hallikiga kahekesi Mt. Barkerisse, sest Hallikil oli poodi vaja minna. Alguses siis sõitsin mina, esimene kogemus manuaaliga siin, algul hakkasin ikka parema käega käiku vahetama ja ununeb ära, et vasakul pool käigukast on. Aga sellega olen täiesti harjunud, et vasakul pool sõidame, imelik oleks paremal sõita nüüd. Linna vahel tegin natuke lollusi ka, eriti ringtee juures midagi aru ei saanud. Poes nägime Alid, kes meid enda juurde kohvile kutsus, kuna meil plaane suuri polnud peale pubi siis sõitsime nende järgi. Jõime kohvi ja jutustasime ja oli aeg pubisse minna. Pubis jõime ühe siidri ja nautisime maakoha pubi, seal oli see Austraalane ka, kes ühe selle autoga maasikapõllul sõidab, siis jutustasime temaga ka. Ja ta rääkis, et ta minu kaste on alati ilusamaks sättinud ja pole ära võtnud, tuli välja et üks kommionu juures, kes mind hoiab siin:D Peale siidrit hakkasime farmi tagasi sõitma, kuna ma nägin politseid siis lubasin lahkelt Hallikil sõita. Üle tee hüppas kolm korda kaks känguru, aga õnneks sõitis Austraalane ees niiet nägime kui tulid. Magama läksin ikka alles kell 12 öösel ja ärkasin, kell kaks enda karjumise peale üles, nägin õudsat und. Peale seda olin tükk aega üleval enne kui magama tagasi jäin. Sõin suure paki küpsiseid enne magamaminekut, ma isegi ei tea miks ma nii palju söön kui isu pole, aga koguaeg suu matsub.

2.aprill Hommikul oli nii raske tõusta, sest öö oli põhimõtteliselt magamata. Algul mõtlesin, et ei lähegi tööle sest ma ei suutnud isegi silmi lahti hoida. Olin täna väga laisk, kuulasime muusikat laulsime ja naersime.Võtsime koguaeg vaod kõrvuti, et üksteise seltskonda nautida,täna mul ei hakanud isegi selga valutama, sest tegin tööd kükkis või istudes.  Kuna ma olin üleväsinud, siis oli ka loll tuju ja sai palju naerdud. Täna kaks vagu  laulsime ikka  väga kõvasti kaasa ja oli väga lõbus. Peale põldu tegin kohvi omale ja võtsin kohvitassi pakkimisele kaasa, et mitte magama jääda. Berla oli nii armas olnud ja mulle ka karbid valmis pannud ja ära märgistanud. Tööpäev lõppes kell veerand üks ja läksin kohe otse voodisse, kuna mul aku oli tühi siis äratust ei pannud ja ärkasin lihtsal pool  4 üles. Siis läksin kööki tegin omale maitsva omletti. Triin, Emil ja Halliki olid ka seal niiet oli lõbusam. Peale seda istusime natuke õues ja ongi interneti aeg. Sündmusi on nii palju aga ei jaksa enam kõike kirja panna, ja üritan üleüldiselt kirjutada seda, mis meelde tuleb.

Ajasime pisikese üles kogematta

Päikesetõusud on nii ilusad siin alati

Jalkaäss :D Tähelepanu väravale, need torbikud, suur värav vms

Empsile sai siis aprilli nali tehtud, et ma kihlatud ja rase ka veel pealekauba

Pildiallkirja lisamine

Ali tõi mulle Perthist kingituse :)

Ja nii need kilod tulevad :D

Ikka ja alati on vaja üle piirete ronida

Kohalik pubi elu