12.mai-23.juuni

Donnybrookis töötasime kokku siis 9 päeva, viimane päev oli lühike ja boss tegi grillipeo, kus andis omalt poolt tasuta ülisuure kasti õlle ja söök oli ka tema poolt. Peale seda toimus istumine edasi kui ülevaatajad ja bossid olid lahkunud, vahepeal käisime asju pakkimas sest plaan oli järgmine päev lahkuda, kuna saime uue töö tänu sellele õunafarmile teise õunafarmi siis oli plaan teha väike roadtrip tagasi Mt Barkerisse, et külastada H ja tasuta elada sest õunafarmis oleks pidanud renti maksma. Järgmises kohas pidi töö hakkama esmaspäeval ja oli alles neljapäev. Õhtuks jõudsime Mt Barkerisse, vaatasime filmi ja kokkasime. Hommikul ärkasime üsna vara ja läksime mägedesse, kui mäe otsast alla tagasi saime olime kõik omadega läbi. Läksime võrku ja jalkat mängima ja peale seda õhtust sööma A juurde. Järgmine päev käisime Albanys vaatamisväärsusi nautimas ja shoppamas. Jõudsime Mt Barkerisse täpselt selleks ajaks tagasi, et vòrku ja jalkat jälle mängida ja peale seda teise A juurde õhtust sööma. Järgmine päev logelesime niisama ja siis tegime kõik koos pikniku mäe otsas, sõime ja jõime siidrit. Siidrist jäi poistel väheks niiet läksime viski järele. Õhtul vaatasime filmi ja ütlesime H nägemist sest järgmine hommik kui lahkuma pidime oli ta juba tööl. Hommikul lahkusimegi üsna vara kuna pidime järgmises farmis olema lõunal ja kuna vahemaad on siin pikad koguaeg mingi 200-300km pidime vara sõitma hakkama. Farmi jõudes avastasime, et siin on palju eestlasi ja pilukaid. Algul oli ka muud rahvast aga kõik lahkusid tasapisi. Triin ja Emil korjasid meiega õunu nädalake ja neljapäeva või reede õhtul hakkasime Perthi sõitma, sest nad pidid teisipäeval lennuki peale istuma ja rootsi ja eestisse sõitma. Läksime sinna samasse hostelisse, kus mina oma öömaja eest töötasin. Väga vahva oli Hermanni näha ja veel toredam seekord maksta ka oma ööbimise eest. Kuna kell oli juba 11 õhtul ja olime kõik väsinud läksime magama. Järgmise päeva veetsime Perthi linna võlusi nautides. Peale seda viisin Cärolile kotitäis õunu ja lobisesin natuke, kuna tagasi oli üle 4 tunni sõitu siis väga lobiseda ei saanud sest ei tahtnud pimedas palju sõita. Kui me eelmine kord trippisime siis meil kadus vasak suunatuli ära, suunatuli läks maksma 120 dollarit ja jagasime selle summa nelja peale. Nüüd oli auto meie käes niiet pidime ise selle eest muretsema. Tagasiteel õunafarmi läkski meie suunatuli uuesti kaotsi ja me olime õnnetud, sest kahepeale suht kallis osta. Otsustasime uue osta kunagi hiljem ja lootsime, et ehk politsei ei avasta. Pärast Perthi nädalavahetust läksime järgmine nädalavahetus Mt Barkerisse viimast korda, veetsime toreda nädalavahetuse jalkat mängides, pikniku pidades, filme vaadates ja Albanys poodlemas. Ostsime Hallikiga omale fitbit kella, mis tuleb ära ühendada apiga, see näitab samme, aktiivseid minuteid päevas, une tunde, kalorite põlemist, kilomeetreid ja sinna saab panna palju vett jõid ja mida sõid, see näitab ka mitu korda sa öösel üles ärkasid ja saab panna ka äratuse, niiet äratab sinu pandud kella järgi, häält ei tee aga vibreerib.Ostsime selle, et saada motivatsiooni ja kuna ma olin nagu nii tervisliku toitumisega alustanud ja käisin jooksmas, siis oli see kell hea mõte. Farmis olles hakkasimegi igapäev jalutamas käima ja ma käisin vahepeal jooksmas ka. Jalutasime enamasti 6-10, vahel isegi kuni 15km päevas. Kuna ma olin 8 kilo juurde võtnud siis tulemused tulid kiiresti, sest oli palju liikumist ja tervislik toitumine. Kuna seal ei olnud kellegagi väga suhelda, sest pilukad ei mõista väga inglise keelt ja muud rahvast ei olnud siis tuli stress peale. Ma tundsin end nagu oleks vanglas ja oleks midagi valesti teinud Eestis ja et mind saadeti sellepärast kaugele ära perest. Kuna ilm oli ka külm ja vihmane koguaeg siis oli stress kerge tulema. Koguaeg oli sama rutiin, ärkasid läksid tööle, töötasid 8,5 tundi, tulid farmi tagasi läksid jalutama ja tagasi jõudsid pimedas, sest kell 5 läks juba pimedaks.Sõime läksime voodisse jäime magama ja juba oligi hommik. Õunu korjasime 2 ja pool nädalat siis alustasime pruningut, algul oli pruning tunnitööna aga siis läks tükitöö peal üle ja hakkas veel vähem raha teenima, niiet otsustasime lahkuda, et hullemat stressi ei tuleks. Vabadel päevadel käisime vaatamisväärsusi vaatamas ja puhkasime niisama. Ükspäev läksime ülikõrgele puu osta ronima, enne seda tegi Halliki geocachingut ja mina istusin autos ja laadisin telefoni. Halliki tuli tagasi ja proovis autot käivitada ja see ei läind enam tööle ja me olime kuskil keset metsa. Mõtlesime, et aku tühi sest tegime palju peatusi ja laadisime telefone autos. Nägime kaugemal ühte maja, mis oli farmi moodi sest ōues olid traktorid. Naine oli hästi lahke kutsus meid sisse ja pakkus teed ja kohvi ja ise läks meest otsima, kes oli jahil, me jäime noorema poisiga koju. Mees lükkas auto käima, tänu taevale, et oli manuaal käigukast  ja auto kallaku peal. Tänasime viisakalt ja läksime siis seda puud vaatama. Algul ei julgenud autot seisma jätta sest kartsime, et äkki ei lähe käima jälle. Aga kuna mōlemad tahtsime puu otsa ronida siis tuli auto seisma jätta. Puu otsas olles nägime, et tuli kaks teetöö autot meie auto kōrvale. Ronisime alla ja hakkasime autot käivitama ja oligi nii et see ei làinud tööle. Töömehed tegid kapoti lahti ja avastasid, et juhe on aku küljest lahti, ōnneks neil olid vajalikud tööriistad ja parandasid ära. Kaks korda oli meil palju vedamist, õigel ajal õiges kohas. Ma tellisin omale vahepeal iPad airi ja tiny tea. Pidid tulema kahe nädala jooksul, kuna töö läks tükitöö peale siis tahtsime väga juba lahkuda aga ootasime mu pakke. Käisime Karli ja Aroniga suht tihti mäe otsas postkasti vaatamas. Üks neljapäev otsustasime nüüd aitab, ütleme reedel et viimane tööpäev, teeme oma read lōpuni ja siis lähme farmi tagasi. Lõpetasimegi töö väga varakult, aga kuna mu pakke polnud veel tulnud siis otsustasime teisipäevani oodata. Halliki läks Perthi kõrvale Ianile külla ja ma otsustasin nädalavahetusel üksi olemist nautida. Halliki käis reedel postkontorist läbi ja sai mu tee kätte. Ma jälgisin oma mõlemat pakki ja mul näitas netis, et mõlemad saabusid neljapäeval aga Ipadist polnud haisugi. Halliki helistas mulle reede õhtul, et politsei võttis ta maha ja saime esiklaasile kollase pileti, mis tähendas, et pidime tule ära parandama ja peale seda ülevaatusele minema. Meile anti aega 10 päeva, lootsime selle ajaga kohal olla meie uues sihtpunktis, et romulast uus tuli osta ja ülevaatusel käija. Me teadsime, et meie auto on nii logu, et ülevaatusel avastatakse veel nii palju asju ja parandamine läheb väga kalliks. Käisin siis jooksmas nädalavahetusel, vaatasin filme ja lihtsalt lõõgastusin. Me ütlesime ülemustele et pühapäev on viimane päev aga kuna mul kripeldas oma paki pärast siis ei tahtnud seda maha jätta ja lasta järgi saata. Halliki tuli esmaspäeva õhtul tagasi ja pakkisime oma asjad autosse, nelja peale oli neid ikka liiga palju niiet tahavaate peeglist ei näinud midagi välja ja osa asju oli tagaistmel Karli ja Aroni vahel. Magasime siis esmaspäeva öö tasuta oma tubades, niiet ülemused ei teadnud. Teisipäeva hommikul startisime kuskil kell 9 juba ja läksime Manjimupi tasuta wifisse kohvikus, et uurida kus maal mu pakk on. Suure pinda käimise ja helistamisega saime lõpuks teada, et see on tollis, mitte postkontoris. Me olime nii imestunud sest enamus ei maininud kordagi seda kohta, et siin on koht kuhu veel asjad tulevad. Süda rahul, et pakk käes ja oli aeg alustada meie roadtripi lääne Austraalia põhja poole. Natuke veel farmis olemisest, sain ühe väga toreda Eesti tüdrukuga tuttavaks, tänu kellele olid tööpäevad lõbusamad ja pausid ka. Sain tema käest ka vägaväga palju filme, niiet mu arvuti väline kõvaketas uputab filmidest ja mis veel kõige toredam oli sain troonide mängu viimased hooajad, kaasaarvatud 4 hooaja viimase episoodi, mida oli kalli netti tõttu raske kuskilt saada.Lisaks sain uut muusikat, mis oli väga tore, sest maasikafarmis põllul olles sai telefon peaaegu igapäev läbi kuulatud. Aitähh Anni toreda aja eest, mu stress oleks muidu veel suurem olnud. Käisime üks õhtu Annil hostelis külas, kuna meil olid farmis ainult pilukad aga tema hostelis oli lahedat rahvast. Õppisin 15 erineva traktoriga sõitma, sest pidime ise oma bin-e liigutama. Meil oli ka kolm korda ebaõnne, kaks korda oli hommikul minnes erinevatel traktoritel kumm lõhki ja supervisorid(ülevaatajad) vangutasid pead. Ja kolmas kord Halliki ei keeranud välja ja post jäi nii kõrvale, et traktorit oli peaaegu võimatu liigutada, kõik 4 supervisorit tegid proovi välja saada. Kukkusin korra ka oma redeli otsast täiesti ladvast kõrgeima astme pealt, niiet kott oli õunu täis ja raske, kukkusin koos õunapuu oksaga ja kott jäi kuskile kõhu alla koos käe ja oksaga, peale seda oli veel hirmsam sinna üles ronida.Kui meie farmist lahkuma hakkasime tulid sinna samad pilukad, kes töötasid meiega maasikafarmis, nii tundus Austraalia päris väike. Kokku töötasime selles farmis 5 nädalat ja ma olin nii õnnelik, et lõpuks olid mu farmipäevad(88 päeva) tehtud. Kindlasti oleks veel midagi rääkida aga kuna kuu on juba möödas ja ma alles nüüd kirjutan siis ei meenu kõik asjad.