12.-14.märts

12.märts Ma mõtlesin, et kirjutan nüüd päevad kokku, sest päevad hakkavad olema ühesugused aga ikka leian, et midagi on kirjutada. Kirusime hommikul tööd nagu ikka aga kui pihta hakkasime läksime vooluga kaasa ja töö ei tundu nii hull. Kui siis algul ainult sellepärast, et lehed on märjad ja siis on nii külm ja pärast on nii palav ja selg on nii haige. Täna siis supervisor pani mulle hüüdnime, kutsus mind tibuks, tükk aega mõtlesin kas kuulsin õieti. Triin oli minust paar vagu kaugemal, kui ta minu juurde tuli ja siis hakkas jutustama küsis, kas mulle see töö meeldib vastasin talle seekord, et ma arvan et kellegile ei meeldi see töö ta ainult naeris ja ütles et jama, kõigile meeldb. Ütlesin ka talle, et ainuke hea asi siin on mu tuba ja voodi. Kuidagi läks jutt telekale ja küsis mis filmid mulle meeldivad ütlesin, et komöödia ja armastus filmid. Siis ta seletas mulle ühte filmi ja jutustas veel natuke ja liikus edasi. Kui kaste viima läksin siis Triin küsis, mis ta kutsus sind kinno, et filmidest rääkisite ? Naersime kahekesi selle üle, et see supervisor täiega flirtida üritab. Kui viimased kaks vagu olid siis läksin kaste vahepeal viima ja siis supervisor ütles, et tee nüüd hästi kiiresti, küsisin miks ta vastas et tal on kõht tühi ja tahab sööma juba minna. Ütlesin selle peale, et tule ja aita mind siis, ta hakkas naerma selle peale. Sellepeale ütlesin, et kõigile pidi ju see töö meeldima, mis sul siis viga on. Ta ütles, et see pole teiste suhtes aus ja kes siis kontrollima hakkab vastasin, et ma võin vabalt ta tööd teha, lihtsalt jalutada ja vaadata kuidas teised korjavad ja karjuda terve aeg, rohelisi korjata ei tohi kast läheb maha, väiksed tuleb maha visata ja üleküpsenud ka, lihtne ju :D  Enamus kasutavad ühte põlvekaitset ja toetuvad põlvele või teevad kükikil vahepeal, ma olen ainuke kes koguaeg kummargil on, sest muidu ma teeks aeglasemalt ja siis viimase vao peal hakkasin kaste ära viima ja Triin hakkas täiega naerma ja ütles et peaks filmima mu kõndimist, täielik vanamuti kõnnak, ja iga sammuga saab selja sirgemaks. Kahekesi täiega naersime seal põllu peal seda ka, et kõik tualetis käigud tuleb kellajaliselt paika panna, sest vetsu saab ainult hommikul vara, lõunal ja õhtul. Supervisor pärast uuris ka, mis teil seal nii naljakat oli aga ma ei hakanud seletama, sest tahtsin ühe kasti veel korjata. Kuna ma teadsin, et rohkem kaste teha ei jõua, enne tulevad kõige kiiremad appi, siis viimase kasti korjasingi väga täis, istusin kuskile samale maale, kus Triingi oli ja hakkasin maasikaid sööma. Kahekesi naersime kõva häälega seal ja jutustasime, tavaliselt tuleb supervisor ütlema, et korjake aga seekord ta lihtsalt istus auto juures ja naeris selle peale, et meie lõkerdasime seal vao vahel. Vahepeal üks vist tahtis öelda, et seal saab veel korjata aga ta inglise keel oli nii halb, et tema ei saanud midagi aru ja meie ei saanud temast niiet naersime juba kolmekesi seal. Igatahes igapäevaga läheb olemine lõbusamaks, niiet ei olegi kõige hullem see korjamine enam. Aga täna pakkimine ei olnud üldse nii vahva, sest koguaeg sama töö ja tüütab ära juba aga ei saa oma vastas oleva paarilisega jutustada ka muidu ei tee tööd nii kiiresti. Supervisor käis ka kaks korda mu juures, küsis kas kõik korras ja siis kas ma lubadusest kinni pidasin, kuna see on juba vana asi, siis me arvame, et ta tuleb sellepärast seda ütlema, et lihtsalt rääkida saaks:D Tööpäev lõppes kell 2, võtsin jälle maasikaid, et moosi teha kui supervisor tuli ja midagi jälle jutustama hakkas, küsis mis teed nende maasikatega ütlesin, et moosi ja siis hakkas mingist koogist jutustama. Andsin oma viimase paberi ka ülemusele ära sest homme on palgapäev, juhuuuuuu. Itaalia tüdrukud ja Lucas läksid randa, kuna neil oli auto täis, siis pidin leppima maja taga päikese võtmisega, võtsin poolteist tundi päikest ja läksin oma tuppa ja oh seda õnne ülemus oli mu tuppa kirja pannud, mu pangakaart oli lõpuks kohal, ma olin nii õnnelik, sest arvasin, et see jäi postkontorisse kinni. Läksime Hallikiga kööki, ma hakkasin sööma ja siis praadisime suvekõrvitsat munaga homseks lõunaks. Käisime jalutamas, ülemus sõitis atv-ga vastu ja küsis ka kas see oli see sama kiri mida sa nii väga ootasid.Jutustasime Davidiga veel  natuke ja kell oligi juba kuus ja internet oleks pidanud tulema aga ei miskit olin nii pettunud, et läksin uuesti kööki sööma, nüüd sõid juba Triin ja Emil ka jutustasin nendega ja võtsin tee tuppa kaasa. Interneti polnud ikka, läksime Hallikiga siis välja laua taha istuma Monkey ja üks aasiakas olid veel seal, hakkasime nendega rääkima ja kirusime, et netti pole. Jutustasime pool tundi ja mõtlesime, et lähme tubadesse, et äkki on nett tulnud aga ikka ei miskit L Triin ja Emil võtavad homme vaba päeva, niiet lähme Hallikiga kahekesi põllule. Ma isegi ei taha mõelda selle peale, et ma pean jälle pool 5 tõusma, aga enne 9 magama ka minna ei taha, sest siis ainult magaks ja töötaks ja nii oleks ka nõme.

13.märts Päev algas samamoodi nagu kõik viimased päevad, ainuke erinevus oli see, et oli palgapäääääev. Nii naljakas, et ma teenin 6 päevaga sama palju, kui on  Eestis kuu miinimum palk. Ja päevad on ka suhteliselt lühikesed, enamus aeg 6 tundi, mõni üksik päev on peaaegu 8 tundi.Austraaliaga võrreldes teenime siin vähe aga nuriseda pole siin midagi, küll tulevad paremad päevad ka. Õnneks siin ei ole kuskil raha laristada. Peale tööd magasin kaks tundi ja peale seda olin netis.

14.märts Kuna eile päeval kaks tundi magasin siis õhtul oli raske magama jääda ja ärkasin öösel mitu korda üles. Kõik mu unenäod Austraalias on olnud väga imelikud. Kirjutan eilsest unenäost lähemalt sest see on meeles veel. Me olime nagu Eestis samas nagu ei olnud ka. Igatahes lõpetasin kuskil töö ja läksin Anu, Agrise ja Agnesega kuskile linna vahele sõitma. Kuna me linna ei tundnud siis eksisime mitu korda ära. Mul oli süles imik, kes oli nagu minu oma samas nagu ei olnud ka. Ma ei teadnud, nagu ma oleks sünnitud aga laps oli nagu minu, ma kallistasin,musitasin ja kussutasin seda beebit. Ma armastasin teda väga aga kui koju läksime panin ta oma voodisse magama ja mu ema tegeles temaga edasi, sest ma hakkasin oma asjadega tegelema. Kahjuks edasi ma ei näinud sest siis oli äratus juba. Nii tahaks kaua magada, hommikul ärgata on nii raske. Võtsin end kokku ja korjasin täna hästi palju jälle. Supervisor kiusas ka mind jälle, kattis paberi peal ühe tulba kinni ja ütles, et ainult 15 oled korjanud, tegelt olin 27 korjanud. Mu selg ei harju sellega kunagi ära, nii raske on selga sirgu saada ja selg valutab kogu päeva, isegi niisama kõndides. Täna rääkis see kurjem supervisor ka minuga, küsis kas ma olen seda tööd enne teinud, et nii kiiresti teen, ütlesin et see mu esimene farm ja et ei ole. Ma jõuan alati oma vao ära teha ja kiirematega tühjale vaole minna või teisi aitama. Kui oma asju ära panin siis üks kashastani oma ütles eesti keeles ilus naeratus, ma nagu tükk aega mõtlesin kas kuulsin õigesti, küsisin kus seda õppis ütles et oli Halliki käest küsinud aga muidu on eestlased enne ka talle siin sõnu õpetanud, näiteks oskas ta öelda ma armastan sind. Pakkimine ei läinud täna kuidagi, töö on nii igav, et lihtsalt ei viitsi teha enam. Alguses kui tulin siia siis täiega ootasin, et saaks pakkima, sest ei tahtnud põllul korjata ja pakkimine oli lihtne. Lõpetasime kuskil pool kolm, peale seda käisin pesus, käisime Hallikiga söömas ja istusime väljas laua taga sest mul olid mõned küsimused inglise keele kohta, mida tahtsin vihikusse üles märkida. Peale seda läksime oma tubadesse, lugesin raamatut ja uni tuli peale, kell oli 5 juba niiet enam polnud mõtet magama jääda, läksin tegin omale köögis kohvi ja läksin välja laua taha istuma. Lucas ja Fiilos istusid ka seal ja hakkasin nendega jutustama, Lucas läks suhteliselt kohe ära aga Fiilosega jutustasin üle tunni aja, sain lõpuks oma inglise keelt praktiseerida, sest ma räägin ikka liiga palju eesti keelt, sest siin on eestlased. Triin, Emil ja Halliki lahkuvad järgmine laupäev, nad said kuskile viinamarja farmi tööd, niiet siis saan inglise keelt palju rääkida. Ma nii loodan, et saan Halliki töökoha endale, sest Halliki peale korjamist ei paki nagu kõik teised, vaid tal on tunnitöö, mis on ülilihtne ja teenib rohkem, kuigi me rabeleme täiega. Ma ei kahetse kunagi, et esiteks Austraaliasse tulin, sest see annab nii palju kogemusi, ma ei kahetse et siia farmi tulin, sest kõik mis ei tapa teeb tugevamaks, ja ei kahetse et lapsehoidja ameti pealt ära tulin, sest nüüd olen ma nii palju tutvusi saanud. Seal ma töötasin igapäev 12 tundi, millal ma neid sõpru veel saanud oleks, sest peale tööd olin alati laip ja hommikul oli vara äratus.